Kütuseaktsiis lajatab valusalt

Ent massiivne ja järsk hinnatõus võib pikema aja jooksul aegamisi tekkinud kindlustunde kergesti hävitada: ostujõu poolest on Eesti tarbija eurotsooni riikide hulgas ikkagi viimaste seas. Ekspordis on hinnatõus pigem konkurentsivõimet kahjustav faktor.

Teiseks, kui hinnatõusu veab aktsiis, siis läheb see eelkõige riigi rahakoti kosutamiseks, mitte reaalmajanduse elavdamiseks. St hinnatõusust ei ole seda kasu, mis olla võiks.

Kütuseaktsiisidega lajatamise asemel tuleks mõelda ka teistele katteallikatele. Riigireformi suhtes kuumaks köetud ootuste taustal olnuks ootuspärane, et vastav peatükk seisab võimuleppes koos konkreetsete eesmärkide ja numbriliselt määratletud eesmärkidega.

Sellal kui ministritöö meeldivam osa on igasugu avamised ja lindilõikamised, peaks vastne riigihalduse minister Arto Aas Äripäeva ettekujutuse kohaselt tegutsema peamiselt „sulgemisministrina“, ametikohtade koondajana ja asutuste liitjana. Algatuseks võiks teada anda riigipalgaliste töökohtade vähendamine numbrilise plaani (Maris Lauri lubas ametnikkonda kärpida vähemalt 500 inimese võrra aastas); teiseks võiks ilma pikemata kokku panna Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja Arengufondi. Mõlema seniste ülesannete liitmine ja viimine näiteks majandusministeeriumi haldusalasse pole samuti paha mõte. Kui EASil on kange tahtmine ettevõtjat nõustada, siis selleks võiks luua erakapitalil põhineva ettevõtte.

Ära põlgama ei peaks ka pisikesi katteallikaid, nagu eluasemelaenude intressitagastuse ärakaotamisest saadav summa. See maksutagastus on tänaseks oma aja ära elanud ega toimi enam eluasemeturu ergutajana, millena ta omal ajal sisse seati. Inimesed on sellega harjunud, ent oma olemuselt on tegemist ebaefektiivse maksuerandiga. Pealegi pole kuumavale turule mõtet hagu alla panna. Umbes 12 miljonit eurot pole riigieelarve seisukohalt küll suur summa, aga midagi ikka.