Anname Kreekale võimaluse

Praegu tuleb ära otsustada, kas valitsus tahab tõsiselt riiki reformida. Neil on jätkuvalt üks oluline eelis – selge mandaat Kreekas uueks alguseks, toetumata vanale eliidile, kes riigi laostas. Kuid on ka üks tõsine probleem: asjaolu, et valitsus sai oma poliitilise mandaadi vastuoluliste lubadustega, mida ei ole mingil juhul võimalik täita.

Sel põhjusel ei tuleks Kreekas referendumi korraldamise mõtet käsitleda mitte ohu, vaid võimalusena. Kui Kreeka valijad toetavad referendumil majanduse ja institutsioonide tõsiste reformide programmi, saaks uus valitsus vajalikud volitused oma kursi muutmiseks. Kui aga kreeklased otsustavad teisiti, siis teeksid nad seda täie teadmise juures, millised on tagajärjed ning et see võib tähendada ka Kreeka eurost lahkumist.

Kreeka referendum ei vabasta aga ka Euroopat vastutusest. Meil tuleb enesele tunnistada, et Kreekale antud kaks abipaketti kujutasid endast kolossaalset erasektori laenuandjate, sealhulgas Prantsusmaa ja Saksamaa laenuandjate, väljaaitamist Euroopa maksumaksjate arvel. Nende kahe programmiga seotud optimistlikud ootused, et Kreeka suudab reformida ning et riigi laenukoorem on jätkusuutlik, osutusid sügavalt ekslikuks. Kuid me peame austama ka oma ajaloolist vastutust kontinendi stabiliseerimisel ühises rahumeelses liidus. Meil tuleks aktsepteerida, et iga nii sügavasse kriisi sattunud Euroopa riik, nagu Kreeka seda täna on, väärib solidaarsust ja jätkuvat toetust.

Kriisi kallis hind

Kui me ei suuda Kreeka kriisile lahendust leida, läheb see Euroopale kalliks. Pangandusliit ja puhvrid nagu euroala stabiilsusmehhanism ESM koos eelarvepoliitika tihedama koordineerimise ning muude puhvritega on vähendanud ohtu, et Kreeka probleemid levivad ka teistesse euroala riikidesse. Me ei tohi aga alahinnata võimalikke tagajärgi, kui turuosalised korraga aduvad, et euroala liikmeks olek ei ole enam pöördumatu samm.

Lisaks maksaksid kõrget hinda ka Euroopa maksumaksjad, kuna Kreeka ei suudaks enam tagasi maksta talle antud laene. Saksamaa ja Prantsusmaa avaliku sektori laenud Kreekale on kokku 160 miljardit eurot, mis teeb 4350 eurot iga Saksamaa või Prantsusmaa neljaliikmelise perekonna kohta. Seda tuleb vaagida kulude ja riskide suhtes, mis oleksid seotud Kreeka abistamise jätkamise ning kolmanda abipaketiga. Eelkõige tuleks Euroopal kaaluda seda geopoliitilist hinda, mille tooks suurenenud ebastabiilsus piirialadel, rääkimata globaalsel tasandil nõrgenenud positsioonist. Viimane sõltub suutlikkusest ühiselt tegutseda ja rääkida ühel häälel ning ühise vääringu euro tugevusest ja usaldusväärsusest.

Kreeka küsimuse lahendamine on kokkuvõttes proovikivi, kas Euroopa suudab ja tahab töötada kooperatiivse ja toimiva rahaliidu nimel. See paneb proovile rahaliidu uute institutsioonide ja arhitektuuri tugevuse ning selle, kuhu maani meil veel tuleks euroala institutsionaalset lõimumist süvendada. Varem või hiljem peavad Euroopa kriisi õppetunnid kajastuma ka muudatustena Euroopa Liidu aluslepingutes.

Kreeka vajab majandusreformi