21. mai 2015 kell 10:00

Anname Kreekale võimaluse

Bruegeli mõttekoda  Foto: Bruegel

Kreeka euroalalt lahkumine oleks kollektiivne poliitiline läbikukkumine, leiavad Bruegeli mõttekoda esindavad Eiffel grupi ja Glienicke grupi liikmed.

Kreeka tragöödia ei saa edasi kesta. Euroopa kasvav frustratsioon Kreeka uue valitsuse vastu on viinud üleskutseteni läbirääkimised katkestada ning leppida isegi juba Kreeka euroalalt lahkumisega. See oleks viga. Kreeka euroalalt lahkumine oleks kollektiivne poliitiline läbikukkumine. Eelkõige põhjustaks see sotsiaalse ja majandusliku katastroofi Kreeka kodanikele.

Ent samamoodi oleks kollektiivne poliitiline läbikukkumine ka Kreeka euroalal hoidmine teiste riikide kodanike arvel, ilma et Kreeka valitsus tõsiselt ja usutavalt majanduse ja institutsioonide reformimist eesmärgiks seaks. See ei varjutaks üksi Euroopa institutsioonide ja ülesehituse usaldusväärsust, vaid nõrgestaks Euroopa integratsiooni alustalasid, mis on algusest peale ette näinud ühistest reeglitest kinnipidamise. Iga riigi suveräänsust tuleb austada, kuid tihedalt lõimunud Euroopas kujutab see enesest järjest enam pigem jagatud kui rahvuslikku suveräänsust.

Kreeka valitsusel on aega järjest vähem

Praegu tuleb ära otsustada, kas valitsus tahab tõsiselt riiki reformida. Neil on jätkuvalt üks oluline eelis – selge mandaat Kreekas uueks alguseks, toetumata vanale eliidile, kes riigi laostas. Kuid on ka üks tõsine probleem: asjaolu, et valitsus sai oma poliitilise mandaadi vastuoluliste lubadustega, mida ei ole mingil juhul võimalik täita.

Sel põhjusel ei tuleks Kreekas referendumi korraldamise mõtet käsitleda mitte ohu, vaid võimalusena. Kui Kreeka valijad toetavad referendumil majanduse ja institutsioonide tõsiste reformide programmi, saaks uus valitsus vajalikud volitused oma kursi muutmiseks. Kui aga kreeklased otsustavad teisiti, siis teeksid nad seda täie teadmise juures, millised on tagajärjed ning et see võib tähendada ka Kreeka eurost lahkumist.

Kreeka referendum ei vabasta aga ka Euroopat vastutusest. Meil tuleb enesele tunnistada, et Kreekale antud kaks abipaketti kujutasid endast kolossaalset erasektori laenuandjate, sealhulgas Prantsusmaa ja Saksamaa laenuandjate, väljaaitamist Euroopa maksumaksjate arvel. Nende kahe programmiga seotud optimistlikud ootused, et Kreeka suudab reformida ning et riigi laenukoorem on jätkusuutlik, osutusid sügavalt ekslikuks. Kuid me peame austama ka oma ajaloolist vastutust kontinendi stabiliseerimisel ühises rahumeelses liidus. Meil tuleks aktsepteerida, et iga nii sügavasse kriisi sattunud Euroopa riik, nagu Kreeka seda täna on, väärib solidaarsust ja jätkuvat toetust.

Kriisi kallis hind

Kui me ei suuda Kreeka kriisile lahendust leida, läheb see Euroopale kalliks. Pangandusliit ja puhvrid nagu euroala stabiilsusmehhanism ESM koos eelarvepoliitika tihedama koordineerimise ning muude puhvritega on vähendanud ohtu, et Kreeka probleemid levivad ka teistesse euroala riikidesse. Me ei tohi aga alahinnata võimalikke tagajärgi, kui turuosalised korraga aduvad, et euroala liikmeks olek ei ole enam pöördumatu samm.

Lisaks maksaksid kõrget hinda ka Euroopa maksumaksjad, kuna Kreeka ei suudaks enam tagasi maksta talle antud laene. Saksamaa ja Prantsusmaa avaliku sektori laenud Kreekale on kokku 160 miljardit eurot, mis teeb 4350 eurot iga Saksamaa või Prantsusmaa neljaliikmelise perekonna kohta. Seda tuleb vaagida kulude ja riskide suhtes, mis oleksid seotud Kreeka abistamise jätkamise ning kolmanda abipaketiga. Eelkõige tuleks Euroopal kaaluda seda geopoliitilist hinda, mille tooks suurenenud ebastabiilsus piirialadel, rääkimata globaalsel tasandil nõrgenenud positsioonist. Viimane sõltub suutlikkusest ühiselt tegutseda ja rääkida ühel häälel ning ühise vääringu euro tugevusest ja usaldusväärsusest.

Kreeka küsimuse lahendamine on kokkuvõttes proovikivi, kas Euroopa suudab ja tahab töötada kooperatiivse ja toimiva rahaliidu nimel. See paneb proovile rahaliidu uute institutsioonide ja arhitektuuri tugevuse ning selle, kuhu maani meil veel tuleks euroala institutsionaalset lõimumist süvendada. Varem või hiljem peavad Euroopa kriisi õppetunnid kajastuma ka muudatustena Euroopa Liidu aluslepingutes.

Kreeka vajab majandusreformi

Konkreetsetest sammudest tuleks Kreekal kõigepealt veenvalt majandust reformima asuda. Euroopa omalt poolt ilmutaks solidaarsust, andes toetust sotsiaalse kriisi lahendamiseks ning võimalik, et paneks kokku ka kolmanda abiprogrammi. Nende reformide hulgas peab olema sõltumatu maksuameti loomine, oluliselt ambitsioonikam erastamisprogramm, pensionireform, mis tagaks pikas perspektiivis süsteemi jätkusuutlikkuse, eelarve primaarse ülejäägi kiire taastamine mõistlikul tasemel ning kaupade ja teenuste turu reform, mis tagaks konkurentsi ja hindade kohanemise.

Teiseks tuleb meil taastada usaldus Kreeka majanduse suhtes, mis ergutaks nii kodu- kui ka välismaiseid investeeringuid. See eeldab Kreeka valitsuselt selget signaali, et ollakse valmis koostööd tegema, oma võlakohustused täitma ning kiirendama reformiprotsessi. Samuti eeldaks see selget signaali partneritelt, et nad on valmis Kreekat toetama nii rahaliste vahendite kui ka tehnilise abiga, toetama reforme ning tegema kõik, mis nende võimuses, et Kreeka euroalal püsiks.

Kolmandaks peaks Euroopa Liit toetama piloot-majandustsooni loomist, kus ettevõtted saaksid tegutseda vähema bürokraatia ja selgemate reeglite tingimustes. Kreeka oma Shenzeni loomine võimaldaks katsetada uusi institutsioone ning käivitada vastavad muutused riigis, mis kannatab oma institutsioonide nõrkuse käes.

Kreeka kriisi lahendamine on tõsine proovikivi, kuidas Euroopa integratsioon toimida suudab ning kas tihedamast lõimumisest on kasu. Referendum reformide ja euroalal jätkamise üle peaks Kreekas olema kõige tagumine võimalus. Kreekal tuleb aga kiireimas korras valik teha ja oma saatus otsustada. Euroopa võlgneb omaltpoolt Kreekale solidaarsuse ja perspektiivi euroalal edukas olla. Kuid valmis tuleb olla kõigiks võimalikeks arenguteks, ka kulukaks Kreeka euroalalt lahkumiseks, mida keegi ei taha.

Artiklile on alla kirjutanud järgmised Eiffeli grupi* ja Glienicke grupi* liikmed:

Agnes Benassy-Quere, Yves Bertoncini, Jean-Louis Bianco, Armin von Bogdandy, Henrik Enderlein, Christian Callies, Marcel Fratzscher, Clemens Fuest, Sylvie Goulard, Andre Loesekrug-Pietri, Franz Mayer, Rostane Mehdi, Daniela Schwarzer, Denis Simonneau, Maximilian Steinbeis, Constanze Stelzenmüller, Carole Ulmer, Shahin Valee, Jakob von Weizsäcker, Guntram Wolff.

* koondavad analüütikuid ja mõtlejaid Euroopa poliitika alal

Autor: Bruegeli mõttekoda

Hetkel kuum