Milline on Autorollo tõde?

Õigusemõistmises on pisut teisiti kui ilu puhul – tõde jääb vaataja silmisse küll igaveseks ja kahjuliku otsuse teinud kohus on ikka vähemalt sisekaemuslikku taunimist väärt, ent õiguslik reaalsus on kohtuotsuse jõustumisel paigas.

Autorollo menetluse puhul tulebki silmas pidada, et menetlusosalistel on õigus esitada kassatsioonkaebused riigikohtusse ning riigikohtul õigus otsustada, kas neid menetleda. Vähemalt osa isikuid on juba teatanud, et kavatsevad kassatsiooni esitada, nii et õigustibusid saab lugeda õigussügisel ehk otsuse jõustumisel.

Küll aga on Tallinna ringkonnakohtu otsus Autorollo asjas oluline nii konkreetse kohtuvaidluse kui ka laiema õiguspraktika kujundamise seisukohalt.

Konkreetses vaidluses suurenes oluliselt kostjatelt välja mõistetud summa ning laienes kahju hüvitamiseks kohustatud isikute ring – kõige olulisemas vaidluspositsioonis ehk läbi tütarettevõtja asutamise Autorollo varatuks tegemises luges vastutavaks kõik viis kostjat: Keit Pentus-Rosimannuse, Rain Rosimannuse, Siim Roode, Advokaadibüroo NJORD ning OÜ Roode & Partnerid. Lisaks on mõlemad kohtuastmed heitnud kostjatele ette seda, et ühekaupa vaadeldes õiguspärastena esitatud tehingud olid kogumis suunatud pankrotivõlgniku vara ja võlausaldajate jäädavalt lahutamisele üksteisest.

Laiemas perspektiivis on otsus samuti oluline. Kohtupraktika püüdleb majandusriskide arvestamisele juhatuse liikmete vastutuse küsimuse lahendamisel, et vältida juhatuse liikmete vastutust ainuüksi seetõttu, et on võetud äririske ja need on realiseerunud. Õiguspraktikute jaoks on seesugune tendents mõnigi kord kimbatust tekitav, kuna muudab näiteks pankrotimenetluses juhatuse liikme vastutama paneku äärmiselt keeruliseks vaatamata sellele, et võlausaldajate seisukohast on tehtud lubamatuid tehinguid. Eesmärk on ent mõistetav – eristada realiseeruda võivat äririski ning juhatuse liikme tegevust, mis on suunatud mõne võlausaldaja eelistamisele või ühingu varatuks muutmisele.

Autorollo kohtuasjas on nii esimese kui ka teise astme kohtud äärmiselt põhjalikult analüüsinud ja käsitlenud olukorda, kus ühekaupa tehtud tehinguid vaadeldes on formaalselt justkui kõik lubatu raamesse jääv, ent lõpptulemusena on pankrotistunud ühing varatu ning keegi seotud isikutest ei tea midagi. Nii tulebki pankrotimeistri teenuse pakkumisel edaspidi arvestada asjaoluga, et kohus hindab n-ö suurt pilti ehk tehtud tehinguid kogumis, arvestades nende koosmõju ja lõppeesmärki (ja -tulemust). Seega on tankisti palkamine edaspidi pigem riskantne kui tulutoov ettevõtmine ning piisab ühest teotahtelisest võlausaldajast (nagu antud juhtumil Teet Järvekülg), et panna mõranema võlgniku kurblik-õilsana esitatav versioon.

Siinkirjutajal on kohatu hinnata süvitsi avalikkusele suunatud retoorikat ja ajakirjandusele tehtud manipuleerimisetteheiteid, kuna see väljub suuresti õiguskäsitluse raamest. Samas võib nentida, et isegi kui on tegemist manipulatsiooniga, on kokku sattunud võrdväärsed vastalised, kus mõlemal poolel jagub vastavat oskust ja kogemust. Nii on õiguslikult kohatu samastada inimlikult mõistetav püüd aidata isa (ja äia) ning teod, mis aitamise raames sooritatakse.

Kui lähedase aitamise eesmärk hõlmaks ja õigustaks automaatselt õilsast kavatsusest ajendatud teod, vaataks vastu potentsiaalne anarhia. Sellisel juhul oleks iseenesest õigustatu kõik, mis lähedast pereliiget n-ö kimbutavad võlausaldajad, kasvõi igaveseks, kandadelt raputaksid. Eesti Vabariigis pole aktsepteeritav lähedase aitamisega õigustades tegutseda õigusvastaselt (jättes kõrvale karistusõigusliku hädakaitse ja hädaseisundi).

Samuti ei pea vastupidiselt süngetele tulevikuennustustele tulevikus ühegi juhatuse liikme õigusuni õudusunenägusid sisaldama, kuna kohtupraktika hoidub hoolsalt automaatse võrdusmärgi panemisest äriühingu kehva käekäigu ja juhatuse liikme vastutuse vahele – juhatuse liige vastutab üksnes juhul, kui tema õigusvastane tegevus on ühingule või tema võlausaldajatele kahju tekitanud. Ärge muretsege, kohtud oskavad vahet teha küll.

Kohtuvaidluse käsitlemisel avalikus diskussioonis on alati mõistlik käsitleda kõlava retoorika asemel asja sisu.

Lõpetuseks tuleb aga kodanikuna tunnustada proua Pentus-Rosimannuse julgust teha inimlikult ebamugav, ent riigi seisukohalt vastutustundlik otsus.