Päästame Kreekat, päästame Euroopat

Arvatagu mis tahes Kreeka peaministri Alexis Tsiprase valitsuse läbirääkimistaktikast riigi kreeditoridega, Kreeka inimesed väärivad paremat kohtlemist kui see, mis neile praegu osaks langeb.

Kui ma 2007. aastal kirjutasin, et ükski riik ei ole valmis vabatahtlikult euroalalt lahkuma, ei suutnud ma ette kujutada, et Saksamaa mõnd liikmesriiki selleks sunnib. Just selline oleks Saksamaa rahandusministeeriumi lauale käidud poliitiliselt vastuvõetamatute ja majanduslikult perverssete tingimuste tagajärg.

Saksamaa rahandusministri Wolfgang Schäuble idee euroalalt „ajutisest lahkumisest“ on naeruväärne. Ilma kokkuleppeta ei ole Kreeka valitsusel kokkukukkuva majanduse ja süveneva humanitaarkriisi olukorras muud valikut, kui trükkida raha kõige elementaarsemate sotsiaalteenuste rahastamiseks. On täiesti võimatu, et sellises majandussurutises riik suudaks täita euro käibele võtu tingimused – hoida inflatsiooni 2% piiril euroala keskmisest ja hoida kaks aastat järjest stabiilset vahetuskurssi – ajavahemikus praegusest kümnendi lõpuni. Kui Kreeka rahaliidust lahkuks, siis poleks see mingi puhkusele minek – see oleks pensionile jäämine.

Esmaspäeva varahommikul nõustusid Euroopa liidrid eemaldama oma kõige värskema abipaketi avaldusest viite „aja maha võtmisele“. Kuid seda kord juba paotatud ust niisama lihtsalt enam sulgeda ei saa. Eurosüsteem on sellest hapramaks muutunud ja stabiilsus kannatanud. Teistel Euroopa riikide rahandusministritel tuleb vastust kanda oma nõusoleku eest edastada valitsusjuhtidele dokumendi mustand, kus Schäuble laastava mõjuga tekstilõik oli sees.

Majanduslikult on uus abiprogramm perversne, kuna tõukab Kreeka majanduse veel sügavamasse depressiooni. See näeb ette uued maksutõusud, täiendavad pensionikärped ning automaatsete kulukärbete sisseviimise, kui eelarve-eesmärkidest kõrvale kaldutakse. Kuid see ei loo mingit alust majanduse toibumiseks ja kasvuks. Kreeka majandus on juba praegu vabalanguses ja struktuursed reformid üksi seda langusspiraali ümber ei pööra.

Kokkulepe nõuab jätkuvalt eelarve primaarülejäägi (ilma intressimakseteta) kasvu 2018. aastaks 3,5%-le SKPst, mis süvendab Kreeka majanduse langust. Riigi võla re-profileerimine, mis on vaikimisi kokkuleppe üks osa, ei aita siin midagi parandada, kuna intressimaksed on juba praegu kuni kümnendi lõpuni minimaalsed. Sedamööda, kuidas depressioon majanduses süveneb, jäävad eelarvedefitsiidi vähendamiseks seatud eesmärgid täitmata, sundides peale uued kulukärped ja kiirendades majanduse kahanemist.

Lõpuks viib kokkulepe ikka välja Kreeka euroalast lahkumiseni. Kas lõpetavad kreeditorid oma toetuse, kuna eelarve-eesmärgid on täitmata, või tõstavad kreeklased mässu. Saksamaa eesmärk näib selgelt olevat just selline euroalast lahkumine.

Viimaseks, uue programmi keskmes olev erastamisfond ei aita kuidagi struktuurseid reforme ergutada. Jah, Kreekal on vaja ebaefektiivsed riigifirmad erastada. Kuid Kreeka valitsuselt nõutakse erastamist püssitoru ees. Erastamine hädamüügi korras võileiva hinna eest, millest laekuvat tulu kasutatakse peamiselt võlgade maksmiseks, ei erguta Kreeka parlamendisaadikuid ega rahvast entusiastlikult struktuurseid reforme läbi viima.

Kreeka väärib paremat. Väärib programmi, mis austab riigi suveräänsust ja võimaldab valitsusel aegamööda usaldus võita. Väärib programmi, mis suudab riigi majanduse stabiliseerida, selle asemel, et see aadrit lastes ära tappa. Ta väärib Euroopa Keskpanga toetust, mis võimaldaks riigil jääda euroala liikmeks.

Ka Euroopa väärib paremat. Teised Euroopa riigid ei peaks vabatahtlikult nõustuma poliitiliselt destruktiivse ja majanduslikult perversse programmiga. Nad peaksid meelde tuletama, et teistel riikidel oli oma osa Kreeka praeguses olukorras. Nad peavad jätkama pingutusi parema kokkuleppe saavutamiseks.

Need partnerid ei või lubada Euroopa projekti ohverdamist Saksa avaliku arvamuse altarile või Saksa liidrite nõudmistele, et „reegleid“ tuleb järgida. Kui Saksamaa valitsus keeldub valgust nägemast, tuleb teistel tee leida ilma Saksamaata. Prantsusmaa ja Saksamaa solidaarsus saab sellest kõvasti kannatada, kuid Prantsusmaa ja Saksamaa solidaarsus pole midagi väärt, kui parim, mis see suudab saavutada, on praegune kokkulepe.

Lõpetuseks väärib paremat ka Saksamaa avalik arvamus. Sakslased vajavad liidrit, kes seisab kindlalt vastu ekstremismile, selle asemel, et sellele nii kodus kui piiri taga hoogu juurde anda. Nad väärivad Euroopat, mis suudab maailma asjades kaalukamat rolli etendada. Eelkõige, arvestades Saksamaa Teise maailmasõja järgse perioodi vapustavaid poliitilisi ja majanduslikke saavutusi, väärivad nad kaaseurooplaste imetlust ja austust, mitte aga uuesti tärganud viha ja kahtlustusi.