Kolme aruande asemel kaks

Omavalitsused peavad esitama hulgaliselt aruandeid rahandusministeeriumile, statistikaametile, sotsiaalministeeriumile, maavalitsustele ja veel mitmesugustele teistele instantsidele. Valdavalt on need põhjendatud, need on aruanded eelkõige riigi raha kasutamise kohta. Arvestades aga eesmärki muuta kohalike omavalitsuste tegutsemine efektiivsemaks, peaks püüdma aruannete hulka vähendada.

Aruannete osalisest dubleerimisest saab tuua järgmise näite. Kohalikud omavalitsused esitavad iga kuu tegevusalade kaupa töötajate arvu kohta infot sisaldava aruande „Saldoandmik“ rahandusministeeriumile. Statistikaametile esitatakse iga kuu aruanne „Palk“ sarnase infoga. Sotsiaalministeeriumile esitatavad need omavalitsused, mille koosseisu kuulub mõni hoolekandeasutus, igal aastal hoolekandeasutuse töötajate arvu sisaldava info aruandes „Hoolekandeasutus“.

Tõsi, neis aruannetes on andmepäringud teatud erinevustega. Näiteks tuletuvad rahandusministeeriumi ja statistikaameti aruannetest vastavad andmed kaalutud keskmise kujul aruandeaasta kohta. Sotsiaalministeeriumi aruandes päritakse aga infot aruandeaasta lõpu seisuga.

Toodud näide kutsub siiski üles aruannete koostajaid hoolikalt iga aruanderea või isegi terve aruande vajalikkust analüüsima. Võib olla, et teatud juhtudel mõne andmepäringu ärajätmine ja vajaliku informatsiooni saamine mõnest muust aruandest ei vähendakski oluliselt aruannetest saadava info kasutusväärtust. Nii näiteks võiks alameesmärgiks seada 3 = 2 ehk iga senise kolme aruande kohta jätta alles kaks.

Mis oleks selle eesmärgi teokssaamise positiivne tulemus? Väheneks küll üleriigilisi statistilisi keskmisi sisalduva informatsiooni hulk, kuid vabaneva ajaressursi abil tekiks omavalitsuste finantsistidel ja raamatupidajatel võimalus sünteesida rohkem kohalikku informatsiooni. Näiteks saaksid ja peaksid kohalike omavalitsuste finantsistid ja raamatupidajad analüüsima rohkem omavalitsuse  kulude erinevusi allasutuste vahel ja seda infot kõrvutada naaberomavalitsuste infoga. Praegu suudavad finantsistid ja raamatupidajad vaevu ära täita aruandluskohustuse, analüüsiks aega ei jätku.