Juhan Lang • 17 august 2015

Ühishaud, prügikast või riigimatus?

Juhan Lang  Foto: Andras Kralla

Sigade hävitamisel võiks loomade vastu säilida elementaarne respekt ja kaastunne, leiab Äripäeva ajakirjanik Juhan Lang.

Andrus Kivirähk kirjutas laupäevases Eesti Päevalehes, et Eestis sigade katkuga praegu toimuv on „pehmelt öeldes jõle ja pärit otsekui mingist košmaarsest, ülisadistlikust unenäost“. „Monotoonsed teated selle kohta, kuidas kõikjal Eestis tuhandeid loomi tapetakse, maetakse ja põletakse, toovad meelde Püha Inkvisitsiooni, natside surmalaagrid, julgeoleku eestvedamisel süütult mõrvatute ühishauad ja kõik muud ajaloost tuntud õudused,“ leidis ta.

Lugedes uudiseid selle kohta, kuidas tapetud sigu Tormasse matmispaika viivad veokid tilguvad ning seejärel kiiruga maha maetud isendid tõusevad tagasi maapinnale, ei saaks kirjanikuga rohkem nõus olla.

Mõne aasta eest šokeeris maailma filmipublikut Ameerika režissööri Joshua Oppenheimeri dokumentaalfilm „Tapatöö“ („The Act of Killing“), kus omaaegsete massimõrvarite lahkel kaasabil taaselustati 1960. aastate keskel toimunud Indoneesia riigipöördekatsele järgnenud genotsiid, kus elu kaotas rohkem kui pool miljonit inimest.

ISISe võitlejad on poisikesed

Tolleaegsed gängsteritest timukad, kes kõige julmemal viisil inimesi sõltumata soost või vanusest nende kommunistlike vaadete pärast tapsid, vägistasid ja piinasid, selgitavad elavalt ja ilma valehäbita otse kaamerasse, milliseid vahvaid viise nad sealjuures ohvrite hukkamisteks leiutasid: traat ümber oletatava kommunisti või maffiale katuse maksmisest keeldunud kodaniku kaela, väike jõupingutus ja naksti! Juba veerebki komparteilase pea mööda veresodist sätendavat betoonpõrandat.

Arvatavasti ei jõua neil päevil nii võimsalt lääne meedias kirgi kütvad ISISe kõrilõikajad kõige süngemateski unenägudeski oma „vägitegudega“ järele Indoneesia massimõrvaritele. Mis on aga tänaseks saanud Oppenheimeri kõrgelt tunnustatud filmi kangelastest? Mädanevad türmis või põevad raskeid hingehaavu?

Kaugeltki mitte. Enamasti on nad igati kõbusad vanahärrad, perekonnainimesed ja kohati lausa rahvuskangelased, kes naudivad rõõmsalt jõudeelu ja meenutavad heldimusega seiklusrohket nooruspõlve.

Kuidas tunda kaasa tapjale?

Sealjuures pakub film stseeni, kus endine massimõrvar, praegu õnnelik vanaisa, noomib lapselast selle eest, et ta on mänguhoos vigastanud taluõuel ringi paterdava pardipoja jalga. „Palu pardikeselt vabandust!“ nõuab isehakanud surmaingel marakratilt. Elu hind on halastamatult relatiivne.

Kelle jaoks laps, isa, ema, vend või õde ja kelle jaoks surma väärt kommar, punane tooraine kui soovite. Ühishaud, prügikast, põletusahi või riiklikud matused? See, kas koha päikese all on rohkem või vähem ära teeninud murtud jalaga pardipoeg, taudikahtlusega siga, kommunist või keegi neljas, jääbki lõppude lõpuks vaid igaühe enda arvata. Kokkuleppe küsimus. Samamoodi ka see, kuivõrd väärib keegi pärast eluküünla kustumist kaastunnet, austust või lihtsalt normaalset kohtlemist/käitlemist.

Kui ikka „tooraine“ toob sinule ja sinu perele toidu lauale või ongi sinu toit, siis võiks hoolimata kõigest säilida selle „loodusvara“ vastu elementaarne respekt. Alles seejärel võiks austust, mõistmist ja abi paluda ka teistelt. See kehtib ka riigiametnike kohta.

Hetkel kuum