Eesti Posti müügiks on parim aeg

Ettevõtte on ilmselt saavutanud maksimaalse efektiivsuse, mis on riigi omanduses võimalik – oleks võinud müüa ka tunduvalt varem, kuid siis oleks suurest efektiivsuse kasvust võidu saanud juba ostja. Ettevõte on viimaseid aegu sisuliselt monopoolses seisus vähemalt veel mõne üksiku (põhiliselt hääbuva) teenusega.

EP ülesandeks pole tagada riigi (muid) funktsioone peale seejuures samuti n-ö vabatahtliku konkursiga endale „võidetud“ universaalteenuse pakkumise. EP on iga aasta saanud riiklikku (maakojukande) toetust suurusjärgus 1 miljon eurot, mis on moodustanud pikaajalises perspektiivis suurema osa ettevõtte "kasumist".

Kohustuslik universaalne postiteenus ei ole enam ise sama oluline, kui ta oli enne telefoni- ja internetiside massilist levikut. Veidi utreerides: mitte keegi ei kasuta tavaoludes operatiivse ega strateegilise info edastamiseks klassikalist postiteenust.

Ettevõte on sisuliselt patiseisus – liiga väike, et olla rahvusvaheliselt tugev, ja liiga suur, et leppida vaid Eesti turuga – nt Rootsi riikliku postiettevõtte väikese konkurendi käive oli suurem kui EP-l. Ettevõtte perspektiiv võiks olla mõne suurema Euroopa IT- ja logisitikaettevõtte strateegiline partner Eestis.

Klassikaliste postiteenuste hinnad kasvavad ja jäävadki kasvama. Kui postiteenuse mahud langevad perspektiivis, oletame 10-20%-le kunagistest tippaegadest, siis peab teenuse osutamise kogukulu jaotuma uuele mahule, mis teeb automaatselt teeb teenuse 5-10 korda kallimaks, arvestamata suurt netokulu kasvu.

Riigil on just praegu õige aeg teha exit veel hetkel, kus tal on midagi head pakkuda. Tulevikus on kaks stsenaariumi: kas ettevõte kaotab oluliselt väärtust või suudab jääda elektrooniliste teenustega pinnale ning muutuda väärtuslikumaks. Kuid riskikapitalism pole ilmselt investeerimisvõimalus, mida riik peaks kasutama.