Kenneth Rogoff • 9. september 2015 kell 4:00

Riigi maksejõuetust saab paremini lahendada

Harvardi Ülikooli majandusprofessor Kenneth Rogoff.  Foto: Project Syndicate

Euroopa kogemus peaks meid panema küsima, kuidas käituda riikide maksejõuetuse puhul, leiab Harvardi Ülikooli majandusprofessor Kenneth Rogoff.

Alates Kreeka kriisi puhkemisest on selles küsimuses sõna võtnud kolm koolkonda. Esimene on nn troika lähenemine, kelle meelest eurotsooni võlgades vaevlevad riigid nagu Kreeka või Portugal vajavad karmikäelist poliitilist distsipliini, et ajutine likviidsuskriis ei muutuks pikaajaliseks maksejõuetuseks.

Lahendusena näeb see koolkond ette riikidele laenamist, et nood saaksid oma eelarveprobleemide ja reformidega tegeleda. See lähenemine on toiminud Hispaanias, Iirimaal ja Portugalis, aga sügava languse hinnaga, ja Kreeka majandust pole see aidanud.

Teine koolkond näeb samuti kriisi puhtalt likviidsuse probleemina, kuid ei karda maksejõuetust. Selle vaate kohaselt pole probleem liiga suurtes, vaid pigem liiga tagasihoidlikes laenukoormustes.

See kasinusvastane leer usub, et isegi kui turud kaotasid usu Kreekasse ja teistesse hädas riikidesse, oleks Põhja-Euroopa saanud asja lihtsasti laenukäenduste abil lahendada. Nemad oleksid Kreekal ja teistel lasknud mitte ainult laene refinantseerida, vaid ka oma äranägemise järgi majandust ergutada. Selle koolkonna meelest pole usaldusest ega reformidest lugu, sest SKP kasv katab kõik kulud: Euroopa jättis lihtsalt tasuta lõuna söömata.

Sellele lähenemisele on iseloomulik naiivsus, mida võib näha ka Nobeli preemia laureaadi Paul Krugmani kirjutistes. See vaatab mööda killustunud tööjõuturgudest, monopolidest, oligarhidest ja poliitilisest korruptsioonist – viimast iseloomustab hästi Hispaania näide, kus vabalt poliitika ja finantssektori vahel liigutakse, kord ühel, kord teisel toolil istudes.

Tegelikult poleks Saksamaa saanud eurotsooni raskustes riikide võlga käendada ilma enda maksejõuet ja krediidikõlbulikkust kahtluse alla seadmata.

Kolmas koolkond arvab, et Euroopa võlakriisi oleks pidanud algusest peale vaatama kui maksejõuetuse olukorda, mille lahendus peitub võlgade restruktureerimises ja mahakandmises, toetuseks kerge inflatsioon ja reformid. Seda koolkonda esindan ka mina.

Leian, et Iirimaal ja Hispaanias oleks just erakreeditorid, mitte maksumaksjad pidanud pankade jamad kinni maksma. Kreeka puhul aga oleks pidanud võlad kiiremini ja suuremas mahus maha kandma.

Muidugi oleks valitsustel tulnud maksumaksja rahaga panku rekapitaliseerida – nii liiga suuri laene väljastanud Põhja-Euroopa (eriti Saksamaa ja Prantsusmaa) kui ka raskustesse sattunud riikide panku. Kuid vähemalt oleks rahvas siis aru saanud, mis toimub, ja jalgele pandud pangad oleksid taas hakanud laene andma.

Loomulikult oleks sel kõigel olnud omad riskid, aga kokkuvõttes oleks võlgade restruktureerimine andnud Euroopale vajaliku restardi.

Mis siis nüüd? Muidugi viiksid lahendusele lähemale Euroopa ühtsuse suurenemine, pankade kapitalinõuete rangemaks muutmine ja riikide endi algatusel tehtavad struktuursed reformid. Ning mõistmine, et osad Euroopa maad vajavad endiselt abi.

Tasuta lõunat pole Euroopale kunagi pakutud, aga paremaid viise jätkusuutmatu võlaga tegelemiseks on küll. 

Copyright: Project Syndicate, 2015.

Hetkel kuum