Igor Rõtov • 22. september 2015 kell 8:15

Lubame inimestel vähem puhata

Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.  Foto: Erik Prozes

Muudame Eesti seadusepügalat, mis näeb ette igale täiskohaga töötajale vähemalt 28 puhkusepäeva. Vähendame seda 14 päevale, teeb ettepaneku Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.

Töötame igaüks kaks nädalat aastas rohkem ning soovitud 5% majanduskasv koos hoogsa palgatõusu ja hoolivama sotsiaalhoolekandega olekski meil käes.

Soome peaminister Juha Sipilä on tulnud välja revolutsioonilise algatusega vähenda Soome riigitöötajate ametipuhkust eesmärgina viia majandus mõne aastaga järje peale. Meie siin Eestis pole Soomega võrreldes veel aga üldse järjepeal olnud. Kas meil ei tasuks põhjanaabritest eeskuju võtta ning ergutada oma majandust märksa ägedamal viisil?

Loogika on olemas ja eeskujud võtta. Tööpuudus on meil taas ajaloo kõige madalamal tasemel, väljarände saldo negatiivne ja rahvas vananeb. Miks mitte siis nõuda tööealiselt elanikkonnalt suuremat panustamist? Ettevõtjatel on üsna raske leida turult häid spetsialiste, nõuame siis olemasolevatelt 14 päeva tööd rohkem ja teeme ise ka. USAs ja Jaapanis pikemat puhkust ei tuntagi ja miks peaks see siis siingi ülejõu käima? Aga me ei pea jääma ka siin poolele teele. Kes on käinud Manhattanil, on näinud oma silmaga, kuidas varahommikul tööd alustanud valgekraed ei valgu New Yorgi baaridesse lõdvestuma kell 17–18, vaid alles pärast kella 21 või isegi keskööl. Seda peetakse normaalseks, veelgi enam, selline töökoht on sadade miljonite haritud spetsilalistide unistus. Miks peaks meilgi tööpäeva pikkus olema 8 tundi, kui võiks olla vähemalt 12 tundi?

Kui ma nüüd siinkohal oma kirjatüki lõpetaksin, siis vaevalt mõistmist leiaksin. Internetikommentaatorid ja Facebooki sõbrad rebiksid mu tükkideks, sest pikk puhkus ja 8tunnine tööpäev on meil siin Eestis muutunud normiks nagu aamen kirikus.

Hasartsed algusaastad

Alati pole see kõik siin nii olnud. Aastatel 1992-1993, kui Äripäeva käivitasime, panin noore reporterina oma järjekordsele artiklile tihtipeale punkti kell 3 öösel, mille järel vajus pea kolksti lauale ning mind äratas hommikul kontorisse tulnud koristaja. Kolm tassi kanget kohvi kurgust alla ning jälle isuga töö kallale. Mitu aastat järjest polnud mahti suvelgi puhata. Paljud kolleegid andsid hagu samal viisil ning pereinimesed tundsid end tiba halvasti, et ei saanud samaväärselt panustada.

See polnud toonase Tallinna kontori jaoks mingi erand, paljud alustavad ettevõtted töötasid samas tempos. Mis meid kannustas? Ei, see polnud üldse suur sissetulek, vaid nakkav hasart, mis sundis ennast viimase piirini proovile panema, jõudma tulemuseni hästi ja tempokalt. Kui neid pööraseid aegu tollaste kolleegidega meenutame, siis ikka läbi mõnusa nostalgia, milles meenuvad lõbusad peod arvukate kordaminekute tähistamiseks.

Kui aga praegu peaks koristaja mind hommikul kontorist magavana leidma või ka mina ise mõne noore tööka reporteri, siis ilmselt vangutaksime murelikult pead ning kutsuksime tööhullule arsti ega lubaks sellisel jamal enam korduda. Jama küll ei kordu, aga Eesti majandus tammub juba viis aastat paigal. Aga 25 aastat tagasi suutsime me vaid mõne aastaga muuta Eesti postsotsialistlikust põrgust normaalseks riigiks.

Idee ja kirg kannustab

See kõik tuli mulle meelde, kui olin läbi lugenud Ashlee Vance’i „Elon Musk. Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku“ eestikeelse raamatu. Sealt leiab kuhjaga kirjeldusi, kuidas Muskil õnnestus oma tehastesse värvata sadu andekaid insenere, kes sõna otseses mõttes töötavad ööd ja päevad tagasihoidliku palga eest, kannustatuna hullu miljardäri pöörastest ideedest.

Vähemalt Ameerikas on Musk paljud oponendid seljatanud ning tema loodud meepott tõmbab nii talente ja kliente kui kärbseid enda külge. Retsept on teoorias lihtne, s.o suur eesmärk, kirg ja metsik töövõime. Tegelikkuses aga kipume enda ümber looma mugava turvalise võrgu, kus eesmärgid kasinad, kire asemel kaine kaalutlus ning metsik töövõime peab mahtuma kaheksa tunni, pikkade nädalavahetuste ning suve-, talve-, õppe- ja lapsepuhkuste vahele. Tulemuseks ongi keskpärane tulemus ettevõtte jaoks ja seisak majanduses tervikuna.

Õnneks on Eestiski praegugi sadu kirega toimivaid gasellettevõtteid, kus normeeritud tööajast midagi ei teata, päev ei lõppe mitte kell 17, vaid siis, kui töö tehtud ja kus enne ei puhata, kui ambitsioonikad plaanid teostatud. See on oma maailm, kus tööseadusele vilistatakse ja kus ametiühingu rakukest ei saa juba olemuslikult tekkida.

Kellast kellani tööaeg

Kahjuks aga on meil tuhandeid ettevõtteid, rõhuv enamus, kes on mugandanud vana Euroopa heaolumudelist, kus kõik töötajad on kell 17 kontorist kadunud, kus rannailmadega tööle ei minda ning nädalavahetustel ja puhkepäevadel sind iial tööasjadega ei tülitata. Seda hoiakut soosib seadusandlus ja tänaseks väljakujunenud sotsiaalne norm. Kas meil poleks aeg astuda samm tagasi?

Ma pole nii naiivne, et tõsimeeli arvaksin, et 14päevane puhkus oleks meil praegu realistlik. Puhaku pealegi mõned riigiteenistujad terve suve ning igati tore, kui mõni ettevõte on leidnud toimiva ärimudeli, motiveerides töötajaid lühikeste pingevabade tööpäevadega. Küll aga on minu meelest lausa kurjast tänane sotsiaalne hoiak ja seda toetav seadusandlus, mis loobib kaikaid kodarasse meie Elon Muskidele ja tema mõttekaaslastele, kes väärtustavad suuri eesmärke ja kirglikku panustamist. Selliseid on meil vaja tuhandeid. Ilma nendeta me seisakust välja ei rabele, väärilist pensionit tulevikus ei maksa ning pagulasi ei integreeri.

Hetkel kuum