Oma raha osatakse paremini lugeda

Elas kord Läänemere kaldal üks rahvas – maalased. Keegi ei teadnud päris täpselt, kui kaua olid nad seal juba omi asju ajanud, nutikalt ja visalt. Sajandite jooksul olid maalased üle elanud palju eri valitsejaid, kuid rasketest oludest hoolimata säilitanud siiski oma keele ja kultuuri.

Maalased olid pragmaatilised. Elu olid neid õpetanud tegema vahet isiklikul raskelt teenitud sissetulekul ning võõral rahal, mida ei olnud vaja nii hoolikalt lugeda. Sellist suhtumist võis eriti ilmekalt kogeda nõukogude ajal, mil maalaste hordid kolhoosidest ning tehastest tööd koju kaasa võtsid. Kollektiivsed tööriistakomplektid ning ehitusmaterjalid ju selleks olidki, et rahvamajandust edendada, mis sest, et nad sageli endale esialgu planeeritust hoopis teise rakenduse leidsid.

Plaanimajanduse loogika viis paratamatult ressursside ebaotstarbeka kasutamiseni. Rahvamajandite masinapargile oli Moskvast eraldatud kindel kogus kütust, ning kes seda ära ei suutnud kasutada, sai uuel viisaastakul tunda eraldatud vahendite kiiret vähenemist. Maalased teadsid seda ning valasid seetõttu kasutamata jäänud kütuse metsakraavidesse. Üleliigne väetis rändas kodustele maalappidele ning jõusööt enda lauda sigadele. Oli ikka elu!

End taas vabaks laulnud maalased õppisid uues keskkonnas teistmoodi majandama. Loodi palju uusi ettevõtteid, tekkisid omanikud ning peremehetunne. Õhus oli entusiasmi ning justkui üleöö ilmunud motivatsioon oma riigi pärast taas enam pingutada parandas paljude inimeste elatustaset. Esimestest edusammudest hoolimata ei taandunud vana mõtteviis kohe kõikjalt. Ta olid end tugevalt barrikadeerinud nii mõneski ministeeriumis, kus uue eelarveperioodi eel tuli veel kasutamata ressurssidest kiiresti vabaneda, et enda üha kasvavate kulude tõsiseltvõetavust veidigi usutavalt põhjendada.

Maalased valisid endale parlamendi – isikud, kes pidid nende huve igakülgselt ja heaperemehelikult esindama. Parlamendile pandi suuri lootusi. See oli nüüd ikka üle väga pika aja, kus maalastel oli päris oma riik, mille üle oldi õigusega uhked. Ühel päeval tegid parlamendiliikmed aga sammu, mille tagajärjed olid ettenägematud. Riigikogu järgneva koosseisu liikmete kuluhüvitiste süsteemi lülitati ka autode liisingmaksed. Peenema vaistuga maalaste esindajad taipasid peagi, et uues keskkonnas võib hästi teenida. Selleks tuli vaid neljaks aastaks liisida nullsissemaksega ning olematu jääkväärtusega võimalikult uhke masin ning lasta maksumaksjal kõik kulud hüvitada. Juriidiliselt oli kõik korrektne ning rahva kasvavast pahameelest hoolimata soovis üha enam saadikuid taolise skeemiga liituda. Seaduses õilsatel eesmärkidel sätestatud tööga otseselt seotud kulude hüvitamise süsteem oli vargsi, aga järjekindlalt muutunud varade soetamise projektiks.

Maalaste esindajatele meeldis, et nende pärast hakkasid kaklema üha uhkemaid sõidukeid pakkuvad autofirmad. Nii lahkuski järjest enam nende seast oma virtuaalsesse maailma, kuhu kuulusid suured ameerika autod, nahkistmed ning ketaspidurid. Mõningate vanemate parlamendiliikmete manitsused ei peatanud äsja esinduskogusse valitud saadikuid. Paljud neist olid oma eelnevas elus piisavalt virelenud, ei saanud ju ometigi seadusega ette nähtud hüvitist kulutamata jätta. See tundus võõra rahana, millele tuli kiiresti mõistlik rakendus leida. Ei lugenud seegi, et alles kevadel oldi tulistel valimisdebattidel rahvale valituks osutudes lubatud riigi ressursside senisest paremat kasutamist.

Maalaste esindajatele ei meeldinud, et ajakirjandus hakkas neile kuluhüvitiste kasutamise kohta ebamugavaid küsimusi esitama. “Kas on siis tõesti nii raske aru saada, et meil on maastureid vaja selleks, et kehvades teeoludes ka talvel maapiirkondades oma valijatega kohtuda?” kõlas rahvaesindajate levinud vastus. Kahjuks jäi aga vastuseta küsimus, kuidas nende valijad oma kehvade masinatega sinna kohtumisele kohale peaksid jõudma. Uhkeid masinaid oli vaja ka selleks, et vajadusel tunni ajaga Tallinnast Tartusse jõuda. Siinkohal jäeti aga kahjuks täpsustamata, kuidas selline kiirus on meie liikluseeskirjaga kooskõlas.

Üha keerulisemaks muutunud majanduslik olukord ning kärpekavad ei jätnud  paratamatult puutumata ka riigikogu koosseisu kuluhüvitiste süsteemi. Hoolimata sellest, et liisinglepingutele kehtestati rahaline ülempiir, olid mõned kurjamid alati pool sammu eespool ning leiutasid üha uusi viise, kuidas hallis alas olevat summat täies ulatuses äriks muuta. Selline tegevus heitis negatiivset varju tervele esinduskogule. Pikaajaliste vaidluste tulemusena suurendati parlamendiliikmete palka 15% võrra, millel arvelt pidi iga maalaste esindaja ise kõik oma tööga kaasnevad kulutused katma.

Esmapilgul vähendati taolise otsusega maksumaksjate kulusid aastas paari protsendi võrra, kuid kaudne positiivne mõju ühiskonnale oli märksa suurem. Kiirelt paranes maalaste esindajate oskus raha lugeda. Iga kuu kuuendiku võrra enam isiklikule kontole laekunud summa oli enda raha, mida enam ummisjalu uhkeimatesse autosalongidesse ei raatsitud viia. Valijatega kohtumiseks sobis päris hästi ka Škoda ning restoranide asemel avastati kohaliku kohvikukultuuri võlud. Priiskamine oli vähenenud ning keskenduti rohkem igapäevasele tööle.