Miks riik vihkab sporti?

Selline seadus oleks teinud rõõmu nii tööandjatele kui ka -võtjatele. Neile inimestele, kellele on tervislikud eluviisid olulised. Rõõmus ja terve töötaja on kasulik tööandjale ja seeläbi kasulik Eesti majandusele. Aga oh häda! Seaduseelnõust kadus sport sama kiiresti, kui Usain Bolt läbib 100 meetrit. Kui Bolti finišit saadavad võiduhõisked, siis seaduseelnõu punktid, mis erisoodustuse alt oleksid läinud välja, kadusid vaikselt. Ettepanekud, mida meedia veel suvel arutles ja jälgis, kadusid pärast esimest lugemist komisjoni esimehe sahtlipimedusse.

Seaduseelnõu jõustumisel oleks tööandja saanud suunata 41 eurot kuus pea sama suurt summat peale maksmata töötaja tervise edendamiseks. Praegu tuleb tööandjal selle 41 euro pealt maksta lisaks 33,99 eurot. Ehk pole mina ainus, kellel tekib küsimus: miks me sportimist vihkame? Kui hasartmängude mängimist maksustatakse, sest see on tunnistatud negatiivse varjundiga valdkonna alla, siis miks ometi maksustab riik sporti? Kas sport on halb ja seetõttu on maks nii kõrge? Ei saa jätta välja toomata, et hasartmängumaks on oluliselt madalam kui erisoodustusmaks. Näiteks spordi ja lähetuskulude puhul või kui tööandja pakub teisest Eesti otsast pärit töötajale peatuspaika või sooja toitu. Loterii korraldamisel 18%, 278,23 eurot ühe mängulaua kohta, 447,38 eurot ühe mänguautomaadi kohta ja 31,95 eurot ühe osavusmängu mänguautomaadi kohta.

Kõigile võrdne vits

Mis on siis saanud määravaks spordi tunnistamisel positiivsesse valdkonda? Poliitikud on nimetanud vastuargumendina ebavõrdsust, kus need, kes tööl ei käi, seda soodustust ka ei saa. Tõesti, praegune võrdõiguslikkus on parem, maksustame kõrgelt tööandja soovi panustada oma töötaja tervisesse. Nii koheldakse kõiki ühtmoodi halvasti ja võrdse vitsaga.

Mina tahan olla terve ja rõõmus. Panustada oma välja teenitud maksutuluga ka üldisesse heaolusse, aga palun, et tööandja pakutavat võimalust oma töötaja tervisesse panustada ei karistataks.