Kuidas kuldkarud ja palmioksad koju tuua

Lõppenud aasta on Eesti filmi jaoks vaieldamatult erakordne, mida sümboolselt raamistab “Mandariinide” edu aasta alguses ning “Vehkleja” samavõrd üllatav kordus Kuldgloobuse ja välismaise Oscari võidujooksus.

Kui arvesse võtta “1944”, “Supilinna salaseltsi” ja “Musta alpinisti” kiiluvees sündinud rekordiline kinokülastuste arv – üle 300 000 –, "Roukli”, “Nullpunkti” ja “Risttuules” rahvusvaheline festivaliedu ning PÖFFi edukalt läbitud tuleproov A-klassi festivalina, siis võiks öelda, et Eesti filmil pole kunagi paremini läinud. Kohalik filmitööstus on teinud aastaga suure edasimineku Eesti viimiseks Euroopa väikeste, kuid tähelepanu väärivate filmiriikide sekka, mis toob kaasa uudsed võimalused ettevõtjatele.

Uus rahastamismudel

Oluliseks hoovaks on siin Eesti Filmi Instituudi (EFI) eestvedamisel loodud ning 2016. aastal rakenduv nn cash rebate toetusprogramm välismaisete filmivõtete Eestisse meelitamiseks. Seni riigi finantsipoliitika taha takerdunud meede pakub lihtsustatult seletades välisprodutsentidele tagasimakset 20% ulatuses kohalikele teenustele kulutatud summadest.

Euroopas tavapärase meetme venimine kinkis aastaid olulise konkurentsieelise lähinaabritele, eelkõige Riia linnale, mille filmifond on meelitanud Lätti rahvusvahelisi produktsioone meilgi tuntud “Wallanderi” krimiseriaalist Lõuna-Korea kassahittideni. Sestap polnud Eesti filmiprodutsentidele seni just mitte tavapäratu tagasiside potentsiaalsetelt välisklientidelt – pole cash rebate’i, pole huvi.

Uuest meetmest võidavad nii tegijad kui ka teenusepakkujad, sest finantsnõuded taotlejatele on arvestatavad – mängufilmi puhul üldeelarve miljon või enam, millest Eesti abikõlbulikud kulud vähemalt 300 000 eurot. Lisaks erialaspetsiifilistele teenustele arvestatakse toetuseks kvalifitseeruvate kuludena toitlustust, majutust, ehitusteenuseid, võttekohtade renti ja muud. Seega avanevad uudsed võimalused nii kohalikele omavalitsustele kui ka väiksematele regionaalsetele tegijatele võttekohtade ning tugiteenuste pakkumiseks. Esimesed sammud sel suunal on astunud juba Ida-Viru ja Tartu regionaalne filmifond. Samuti Haapsalu linn, mis toetas produtsent Ivo Feldi sõnutsi 2,145miljonise eelarvega Eesti teenustele ja töötasudele 700 000 eurot kulutanud “Vehkleja” valmimist rahaliselt.

Mida on veel vaja

Rahvusvaheliseks läbilöögiks ei piisa siiski ainult headest filmidest, maalilistest võttekohtadest või toetusprogrammist, vaja on tipptasemel taristut ning aktiivset koostööd eri osapoolte – riigi ja filmipoliitika kujundajate, omavalitsuste, ettevõtjate ning tegijate – vahel, et jõuda sellisele tasemele nagu Eestiga võrreldavad Iirimaa või Island, kus Hollywoodi teleseriaalide või hittfilmide tootmine on majanduselu tavapärane osa.

Võimaliku rekordaasta ootuses (2016. linastub 10 kodumaist mängufilmi!) tuleb nõustuda – uksed rahvusvahelisse filmiärisse on filmitegijad lahti teinud ning riik ja filmipoliitikud toetusprogrammid käivitanud. Puudu on ainult nüüd omavalitsuste ja ettevõtjate aktiivsest kaasalöömisest, et kuldsed karud või palmioksad lõpuks Eestisse jõuaksid.

Autor: Sten-Kristian Saluveer