Igav Ilves

Ei olnud ühtegi teravat küsimust ega ärksamat vastust, oli aeglane, vanaldases, lausa uimases rütmis kulgemine. Ilves väärib särtsakamat intervjueerijat, aga teatavasti president igaühele intervjuud ei anna. Muidugi ei peaks aastalõpuintervjuu olema agressiivne, aga mingi elu võiks sellel ikkagi sees olla. Kõnekas muidugi, et Ilves sinatas Hussarit.

Lahkuval presidendil polnud ühtegi sõnumit ei konkreetsemale ühiskonnagrupile ega laiemale üldsusele. Pole ette tuua midagi, mis meelde jääks – vaevalt saab selleks pidada enneolematu avameelsusena väljareklaamitud lausekest eraelu kohta. Eraelu ei olegi oluline. Sellele on presidendil õigus, naljakas on pigem, et ERR sellist reklaami üldse tegi.

Kohusetundlikult läbi käidud nn kohustuslikud teemad said küll kaetud, aga midagi reljeefset president ei öelnud. Aastalõpuintervjuu võiks olla koht mõne põhimõttelise seisukoha väljaütlemiseks, aga Ilves ei haaranud kordagi initsiatiivi. Tal ei olnud mõnda või isegi ühtainsat väidet või seisukohta, mida ta kindlasti soovinuks väljendada. Kogu intervjuu oli lihtsalt aja täisrääkimine, väljakujunenud kombe ja formaadi täitmine.

Eesti rahvale soovitud „rohkem enesekindlust“ on kahtlemata hea soovitus, aga see ei tööta, kui seda öeldakse pelgalt selleks, et midagi öelda – ilma sisemise veendumuseta, kiretult, ükskõikselt.

Tunnuslik oli Ilvese varemgi väljendatud seisukoht, et üle kõige tahab ta puhata. Ilma muredeta kuskil soojas päikesepaistelises kohas. Noh, varsti saab.