Welcome to Estonia?

Ajal, mil riigivalitsejad keskenduvad peenhäälestamisele, nagu mehe ja naise abielu põhiseadusesse kirjutamine või lippude heiskamise küsimus ettevõtluspäeval, laiutab keset tuba üks suur elevant, millest poliitikud pingsalt mööda vaatavad. Selle elevandi nimi on sisserände vältimatus. Ja jutt ei käi pagulastest, vaid tööjõust, ilma kelleta me varsti enam hakkama ei saa.

Tööjõupuudus ei ole enam ammu vaid vajadus rohkemate programmeerijate, inseneride ja tippspetsialistide järele. Praegu otsitavad tööandjad tikutulega taga tublisid kutseoskustega inimesi ja ka päris lihtsat tööjõudu. Kui kõrvale jätta Ida-Virumaa spetsiifiline probleem, siis on enam-vähem kõik, kes tahavad tööd teha, praegu hõivatud, ja sellest on kujunemas olulisemaid takistusi Eesti arengule.

Numbrid näitavad, et Eesti tööjõupuudus pole sedasorti probleem, mis ise laheneks, pigem vastupidi.

Prognoosi kohaselt väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, nii sündimuse vähenemise kui ka sisserändest suurema väljarände tõttu. Seejuures tööealiste inimeste arv väheneb aastas 6350 inimese võrra ja pensioniealiste hulk suureneb 3400 inimese võrra. Ühe pensionäri ülalpidamiseks läheb aga vaja enam kui ühte maksumaksjat.

Kui arvestada, et kaugeltki kõik tööealised inimesed ei ole maksumaksjad (praegu osaleb 15-64aastastest tööturul vaid 69 protsenti), aga suudame nende osakaalu paari protsendi võrra suurendada, jääb meil siiski igal aastal puudu keskmiselt 5000 inimest, kes töötaja või ettevõtjana väärtust looks ja riigikassasse oma panuse annaks.

Avalike teenuste finantseerimisse ei panusta oluliselt ka avaliku sektori töötajad, kelle palgaraha ja ka sellelt tasutavad maksud tulevad erasektori töötajate ja ettevõtjate tasutud maksudest (ehkki osa riigi äriühinguid ja ka näiteks ülikoolid toovad sarnaselt erasektorile raha sisse). Seega, kui arvata reaalset väärtust loovast tööealisest elanikkonnast maha ligi 140 000 avaliku sektori töötajat, on meil tegelikke maksumaksjaid vaid 36 protsenti kogu rahvastikust. See tähendab, et juba praegu peab Eesti riiki üleval laias laastus kolmandik siin elavatest inimestest. Ja nende osakaal aina väheneb. Kiirenevas tempos.

Eesti ei ole selle probleemi ees üksi, sama püssirohutünni otsas istub kogu vananev Euroopa. Üldiselt on mõistetud, et ilma immigrantideta hakkama ei saa. Näiteks Saksamaa ja Austria on välistööjõu värbamise jõuliselt käivitanud, sama suuna on võtnud ka Malta. Lisaks tegelevad immigrantidest töötajate otsimisega aktiivselt Kanada ja Uus-Meremaa, rääkimata USAst ja Austraaliast. See ei ole enam sõda talentide pärast. Konkureeritakse kõigi inimeste pärast, kes tahavad töötada ja kellel on olemas kas vajalikud oskused või siis soov ja võimekus need omandada.

Eesti valitsus on demograafilisest arengust tulenevate vältimatute probleemidega vägagi hästi kursis. Tegemist ei ole riskiga, mida võib hinnata suuremaks või väiksemaks, vaid peaaegu täppisteadusega. Kuid valijate silmis on teema ebapopulaarne ja seetõttu ei kiirusta poliitikud reaalsusele otsa vaatama. Veel otseselt ei põle, las tegeleb sellega järgmine või ülejärgmine valitsus. Kahtlustan, et küllap jääks täna samal põhjusel ette võtmata ka näiteks omandireform – omal ajal samuti väga valus, ebapopulaarne ja ühiskonda lõhestav otsus, mis ometi lihtsalt tuli ära teha.

Jah, loomulikult on juba praegu töös mitmed lahendused: töövõimereformiga püüab riik suurendada tööturul osalejate hulka, avalikus sekoris hõivatute arvu vähendatakse, ettevõtjad pingutavad tootlikkuse kasvu nimel, planeeritakse tõsta pensioniiga. Üldine majaduskeskkond ja poliitiline olukord Euroopas (ja kogu maailmas) võib motiveerida väljarännanud eestlasi kodumaale naasma. Välismaalaste seadust on korduvalt jupikeste kaupa soodsamaks muudetud.

Need on väga vajalikud sammud, kuid 5000 maksumaksjat aastas me siit kokku ei kraabi. Kui me ei suuda aga töötajate arvu kahanemist kuidagi kompenseerida, siis ei too lisandväärtuse kasv, töövõimereform ja riigireform kaasa loodetud heaolu kasvu, vaid tehtu kulub selleks, et suudaksime riigina kuidagigi hoida olemasolevat taset.

Poliitikutel on oluline aru saada ja ka avalikkusele (loe: valijatele) kommunikeerida üht põhimõttelist asjaolu: juhitud sisseränne ja pagulaste vastuvõtmine ei ole üks ja sama. Eesti esmane eesmärk ei pea olema humaansetel kaalutlustel teiste riikide probleemide lahendamine, ehkki oma panus tuleb meil pagulaskriisis kahtlemata kanda. Me ei kutsu siia neid välismaalasi, keda tahame aidata, vaid neid, kes on meile endile eluliselt vajalikud. Kui me ise juhime sisserännet, siis saame ise ka otsustada, millistest riikidest ja millise hariduse ja taustaga inimesi Eestise kutsume.

Tööandjatel on valitsusele konkreetsed ootused.

Esiteks, et valitsus ütleks selgelt välja: meil on vaja inimesi, kes tahavad tööd teha – ja nad on meile teretulnud. Selgelt tuleb välja öelda ka see, et kõik sisserändajad peavad järgima meie kehtestatud mängureegleid. Seejuures tuleb need reeglid siis ka konkreetselt paika panna, sealhulgas üle vaadata praegused, mis on kohati liigagi karmid – näiteks ei ole eesti keele oskus tegelikult vajalik kõigil neil ametikohtadel, kus seda praegu nõutakse.

Teiseks ootame valitsuselt, et tegeldaks senisest otsustavalt enam sellega, et Eestisse oleks ka tegelikult võimalik tööle tulla. Ja et siin oleks hea töötada ja elada. Et kui tullakse perega, siis oleks lastele tagatud kooli- ja lasteaiakohad. Et nii töötaja kui ka tema perekond saaks eesti keele ja siinse kultuuri õpet, samuti abi sisseelamisel ning enda sisseseadmiseks vajalike toimingute läbiviimisel.

Ja mis peamine – et Eestis oleks ka tegelikult maailma parim ettevõtluskeskkond, kus igaüks võiks tahta töötada või ettevõtlusega tegelda, väärtust luua. Sest kui oleme suutnud lõpuks otsustada, keda me Eestisse vajame ja tahame ja kuidas me oleme valmis neid vastu võtma, peavad need inimesed ka ise tahtma Eestisse tulla. Ja see võib olla kõige keerulisem osa võrrandis.