Mikroettevõttele maksuõlg alla

Eesti maksusüsteemi põhijoonteks on erandite vähesus, konkurentsivõimelised maksumäärad ja eri tululiikide võrdne kohtlemine. Piirkondlikud ja valdkondlikud maksuerisused, mida mõned riigid rakendavad, pole samuti meile iseloomulikud. Ka maksusüsteemi neutraalsuse, erisuste vähesuse ja lihtsuse printsiipi rikkumata on võimalik leida maksumeetmeid, mille mõjul saaks parandada majanduskeskkonda.  

Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine avaldab positiivset mõju hõivele ja  madalamapalgalise tööjõu maksukoormusele. Käibemaksukohustuse piirmäära tõstmine oleks soodustava mõjuga eelkõige tööjõumahukale mikroettevõtlusele. Nende maksude olemus on erinev, tulumaksuga maksustatakse tulu, käibemaksu kui kaudse maksu kandjaks on tarbija, kes ostab kaupa või teenust. Ettevõtjad, osaledes kaupade ja teenuste müügiahelas, maksavad käibemaksu müügiahelas tema lüli loodud lisatud väärtuselt. Ettevõtte tasandil maksustatakse sisuliselt ostetud kaupadele ja teenustele lisatud väärtust.

Ettevõtetel, millistel sisendkäibemaksu osa on väike ja lisandunud väärtus tekib põhiliselt tööjõu panuselt, ei ole kasulik olla käibemaksukohuslane. Suur osa mikroettevõtteid sellesse kategooriasse kuulubki, tihti pole neil ka algkapitali kalli tehnoloogia või kapitalimahuka ettevõtte loomiseks. Näiteks kodumasinate hoolduse ja remondiga tegeleva mikroettevõtte loodud lisaväärtus ongi põhiliselt tehniku töö, mahaarvatavat käibemaksu saab arvestada tööriistade, varuosade, transpordi ja muudelt kuludelt. Tööjõumahukate teenuste näiteks on ka koduabi, vanurite ja puuetega inimeste hooldusteenused või mitmesugused ilu-, vabaaja- ja sporditeenused.

Praegu kehtiva seaduse järgi peab maksumaksja, juhul kui ettevõtluse tulemusel tekkinud käive ületab kalendriaasta arvestuses 16 000 eurot, registreerima ennast käibemaksukohustuslaseks. See piirmäär on kehtinud alates 1995. aastast, nüüd on valminud kava tõsta seda määra 25 000 euroni. Väikeettevõtluse tulemuslikumaks ergutamiseks pole see aga piisav. See tähendaks vaid paari tuhande euro suurust kuukäivet ja madala määraga piirdumine hõlmaks vaid väikese osa mikroettevõtetest. Raamatupidamise seaduse kohaselt on mikroettevõtja osaühing, mille puhul üheks näitajaks on müügitulu aruandeaastal kuni 50 000 eurot.

Majanduses osalevaid mikroettevõtteid võiks Eestis olla rohkem. Riigikantselei 2014. aastal koostatud Eesti tööturu olukorda iseloomustava kogumiku andmetel on pool meie rahvastikust ülalpeetavad või pensionärid, 40% elanikest on palgatöötajad, 4% elatub toetustest ja vaid 2% elatub ettevõtjatulust. Paljudele ei sobigi palgatöö. Kui tegemist on valdkonnaga, kus globaalse konkurentsi tõttu on töökohad kadunud, siis oleks oskuste, huvi ja ettevõtlikkuse korral alternatiiv tegutsemine ettevõtjana.

Ettevõtlusega alustamisel on sageli takistuseks kartus sellega kaasneva bürokraatia ees. Käibemaksukohustusega kaasneb lisanduv halduskoormus igakuiste deklaratsioonide ja käibemaksuarvestuse näol. Juhul kui siiski esineb majanduslik kaalutlus, võib ettevõtja registreerida ennast käibemaksukohustuslaseks ka sellisel juhul, kui käive jääb allapoole piirmäära. See huvi võib tekkida näiteks siis, kui kaupu ja teenuseid ei müüda mitte lõpptarbijatele, vaid teistele käibemaksukohustuslastele.

Maksuameti statistika järgi tegutseb 30% mikroettevõtetest maapiirkondades, seega on neil oluline panus ettevõtluse arengule äärealadel. Äärealadel on tarbijate kontsentratsioon väiksem ja seega ei saa seal tekkida ka sellist kuluefektiivsust nagu suure käibega linnades tegutsevatel ettevõtetel. Kokkuvõtlikult vähendab meede mikroettevõtluse halduskoormust ja suurendaks nende konkurentsivõimet võrreldes suuremate käivetega ettevõtetega.