Lollikstegemine Euroopa moodi

Enamiku poliitikute jaoks pole demokraatia sisu keerukamates küsimustes (näiteks pagulasteema) mitte valijate aktiivne kaasamine otsustamisse ja avalik debatt, vaid sirgeselgne rõhutamine, et valija on valimistel oma hääle andnud ja enamuse saaja on sellega saanud õiguse teha, mida õigeks peab. Kui ei meeldi, valige järgmisel korral kedagi teist. See, milline on avalik arvamus, puutub asjasse ainult sedavõrd, kas valimised on lähedal või kaugemal.

Osalusdemokraatia aktiivse vältimise peamine põhjendus on, et esiteks teevad kõik teised ka nii („kes referendumit pidada plaanib, on reetur“) ja teiseks ei olevat meie kodanikkond, kes tuleb PISA testide järgi küll Euroopa parimast haridussüsteemist, mitte sugugi valmis keerukatest küsimustest aru saama ja vastutustundlikke otsuseid tegema.

Huvitava paradoksina on kodanik valimiste hetkel seega äärmiselt kompetentne ja ettenägelik, et anda mandaat mis tahes otsusteks järgmise nelja aasta jooksul, samas muutub ta kohe pärast valimisi täielikult ebausaldusväärseks ja ebakompetentseks referendumil otsuste tegemiseks. Samuti olevat lootusetu valijaid debati kaudu harida ja nii ei teki neil nn refendumivõimekust kunagi, pealegi on valijad pahatahtlikud ja kipuvad referendumit ühes küsimuses kasutama poliitikute kiusamiseks laiemalt.

Debatti on mõtet pidada vaid samadel või sarnastel seisukohtadel olevate nn arukate inimestega, vastaliste puhul (näiteks EKRE) tähendaks debatt ju nende tunnustamist, seega sõltumata sellest, kui suur või väike on nende toetajaskond, on jätkusuutlik lahendus nende sildistamine väikesearvulise radikaalse häbiväärse hääbuva grupina ja jääda ootama selle ettekuulutuse täitumist. Samas on haritud skeptikud debati seisukohast ohtlikumad kui veendunud vastased, sest lihtsustatud vastuste pakkumise asemel keskenduvad nad ebameeldivatele küsimustele. Ehk kui te ei mõtle euroopalikult, siis te ei vääri ka kaasamist debatti, ja isegi kui te mõtlete euroopalikult, siis andsite oma valmisotsusega neli aastat tagasi juba täieliku mandaadi poliitikutele, kes teavad, mis on õige ja jätkusuutlik. See kõik ei peaks meid aga segama kõnelemast demokraatia ja kaasamise tähtsusest Euroopas, ka olulistes mureküsimustes.

Kaasamist aitavad vältida ka otsustusprotseduurid, nende põhimõtete muutmine ja teatud oluliste, kuid vähekõlavate otsuste avalikkusele teada andmata jätmine. See võimaldab debatti trügivad skeptikud teleris kenasti naerualuseks teha, kui nad ei tea viimasel Brüsseli koosolekul tutvustatud värskeimat statistikat, Eesti ministri hommikul esitatud kõnepunkte, kokkulepitud uut indikatiivset jaotusmudelit või ministrite täiendavalt delegeeritud pädevusi. Või isegi seda, mille alusel ja kas üldse Euroopa Komisjonil on õigus pagulaskvoote kehtestada ja liikmesriike indikatiivselt trahviga ähvardada. Propagandasõja eesliinil on vältimatu kogu olulisema info piiramine riigisaladuse või ametkondliku kasutamisega (AK), mis väldib kenasti selle sattumist teadlaste või reakodaniku kätte. Sellisel juhul jääb asjakohasel ministril telesaates vaid mainida, et jäägu debatt ja otsused ikka professionaalide pärusmaaks, kellel riigisaladuse luba ja AK ligipääs. Skeptikud ja teoreetikud võivad aga targutada isekeskis ja omapäi.

Valetamine ja vassimine ei ole olulistes küsimuses kahtlemata sobilik, küll aga võib olulisima osa infost ütlemata jätta, vajadusel lisades, et vastati sellele, mida küsiti, pole täpseid andmeid, tegemist on piiratud kasutusega infoga või on varjamine vajalik osaliste kaitseks. Nii või näiteks rääkida asüülisaajate arvust, jättes täpsustamata, kui palju on pooleli menetlusi, varjupaigast lahkunuid või ebaseaduslikke põgenikke. Võib välja tuua Süüria sõja eest põgenevate laste arvu, jättes lisamata, et tegemist on dokumentideta habet ajavate härradega, kelle Süüria päritolu ja noor iga tulenevad eelkõige nende enda antud andmetest. Kui siis mõni radikaal või skeptik võtab neis asjaoludes kahelda, on oluline teda hurjutada, et ta on paranoiline, pahatahtlik ja riigi pingutusi häiriv küsimuses, kus on väga oluline laiem üleeuroopaline solidaarsus ja inimlikkus.

Kokkulepetele ja normidele on oluline viidata juhul, kui see aitab poliitilisele eesmärgile kaasa, aga kui mitte, siis on tegemist ajast ja arust kokkuleppega, „mida ei täida ju enam keegi“. Näiteks Schengeni viisaruumist kehtib parasjagu see osa, mis praktikas kehtib. Samas võib vajadusel vältimatutele asjaoludele või inimõiguste tagamise vajadusele viidates vabaneda vastutusest mittetoimivate tegevuste eest.

Samuti võib toimivat üle-euroopalist poliitikat kujundades kasutada ähvardust taganeda juba ametlikult kokku lepitust (Schengen, struktuurifondide toetuste tase ja printsiibid, euroala), juhul kui liikmesriigid ei taha teha lepinguvälist kokkulepet näiteks solidaarsusmakseteks pagulaste või Kreeka toetuseks.

Euroopa kriiside debattides ei sobi kõneleda vastutusest ja omavastutusest. Nõuda kahjude korvamist nende põhjustajalt, eriti kui viimane on ka iseenda lohakuse suurim kannataja (nagu Kreeka mitmes küsimuses) on ebahumaanne, demotiveeriv ja ebapraktiline. Pealegi pole põhjustajal ei vahendeid ega tihti ka tahet olukorda parandada.

Samuti ei sobi kõneleda riiklikust suveräänsusest, isegi küsimuses, kus riik ei ole seda veel ELile delegeerinud, ega ka rahvuslikest huvidest, kui need ei juhtu just kattuma Saksa või Prantsuse huvidega. Üldine seisukoht on pigem, et olukorras, kus meie oleme teie heaks sedavõrd palju teinud (ja plaanime edaspidigi teha), ei ole sobilik hakata nina peale viskama asjaolu, et „Lissaboni leping ei kohusta jne“.

Õige eurooplane on ikka see, kes usub ja teeb ilma kahtlemata ja rohkem, kui lepingus on kirja pandud, ning on valmis toetama ühisosa kasvu isegi siis, kui ta praegu selle lisaväärtust veel ei mõista.