Millal tohib jagada?

Ühistarbimine on äärmiselt vastuoluline ja tekitab hulgaliselt küsimusi. Alates selle määratlemisest ja kontseptuaalsest piiritlemisest kuni sellega kaasnevate mõistete ja tavade mõjuni. Tegevuste hulk, mis end ühistarbimisena määratlevad, on tohutu.

Euroopa Komisjoni hinnangutest selgub, et 2013. aastal moodustas ühistarbimise valdkonda kuuluva tegevuse käive maailma tasandil 3,5 miljardit dollarit ning aastane kasv oli 25%. Praegu ulatuks see seega 20 miljardile dollarile. PwC koostatud prognoosid viitavad palju suuremale kasvule aastani 2025.

Suure kasvupotentsiaaliga tegevus toimub, raha liigub, aga mis see on siis täpselt? Autorid kasutavad mõisteid erinevalt, kord üksteise sünonüümina, kord antonüümina, mida tuleks vaadelda aga teema ühe alamkategooriana. See kehtib väljendite kohta nagu ühistarbimine, jagamisel põhinev kaubandussüsteem, kaasloomine, kaastootmine, tootev tarbimine, juurdepääsul põhinev tarbimine ja internetipõhine vabatahtlik tegevus. Euroopa Komisjon kasutab mõistet jagamismajandus, aga selle defineerimise asemel piirdub eeliste kirjeldamisega teatavatele osalejatele (tarbijad, töötajad) ja rõhutab selle mõju tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse valdkonnas, lubades koostada 2016. aastaks jagamismajandust käsitleva Euroopa programmi. Euroopa Parlament ei ole definitsiooni puhul märkimisväärset panust andnud, kui arvata välja mullune resolutsioon ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks, mõned uuringud ja dokumendid.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) soovitab ühistarbimise mõiste puhul lähtuda Botsmani ja Rogersi definitsioonist, mille kohaselt ühistarbimine on „majandussüsteem, mis põhineb alakasutatud kaupade või teenuste otsesel jagamisel eraisikute vahel kas tasuta või tasu eest“ veebiplatvormide kaudu. See definitsioon on piisavalt lai, et hõlmata valdkondi nagu tarbimine või tootmine, kaasa arvatud rahastamismehhanismid (ühisrahastamine) ja teadmised ning võimaldada eristada nelja autonoomset sektorit: ühistarbimine, ühisharidus, -koolitus ja -teadmised, ühisrahastamine ning ühistootmine.

Ühistarbimise peamiseks tunnuseks on, et see ei seisne kaupade omandi- või kaasomandiõiguse andmises, vaid jagatud kasutusel või kasutamisel. Lisaks on oluline, et oleks tagatud vahendamine eelkõige elektroonilise platvormi kaudu, mis viib brauseri või rakenduse abil kokku ühelt poolt kaupu või teenuseid omavad osalejad ning teiselt poolt kasutajad. Seda liiki majandustegevuse ühine eesmärk ja tunnus on asjaomaste kaupade või teenuste kasutusvõimaluse (idling capacity) parandamine nende jagamise kaudu.

See definitsioon võimaldab samuti eristada majandusmudeleid, mis edendavad ühistarbimisega tulundusliku eesmärgiga tegevust, mis lähtub mudelist „ettevõtjalt tarbijale“ (B2C). Selle järelduse võib teha erinevate platvormide toimimisviisi analüüsi põhjal, kuigi see ei ole alati läbipaistev. Samuti võib leida näiteid süsteemidest, mis kuuluvad ühistarbimise alla, mille puhul edendab platvorm vastastikuseid suhteid (P2P) ja mille ainus eesmärk on soodustada vastastikuseid kontakte. On ka näiteid muudest ettevõtjatest, mis jätavad mulje vastastikustel suhetel põhinevast platvormist, aga sekkuvad tehingutesse, võttes teenustasusid, täites maksete adressaadi rolli või pakkudes lisateenuseid. Neid ei saa enam käsitada ühistarbimise sidusrühmana, vaid teenusepakkujana ettevõtjalt tarbijale suunatud mudeli raames. Seda peab EMSK tavapäraseks äritegevuseks.

Oluline on välistada ühistarbimise valdkonnast teatud liiki tegevused, mida on soovitud selle hulka liigitada, leiab EMSK. Nende hulka kuuluvad näiteks:- toidukaupade või mittekestvate kaupade jagamine; - vastastikused kindlustusandjad ja ühistud; - sotsiaalne ettevõtlus; - heategevuslikud algatused; - nõudluse majandus; - funktsionaalmajandus, mis kuulub pigem ringmajanduse valdkonda; - tavaline vahendamine.

Kuna ühistarbimine ületab ilmselgelt liikmesriikide piire, peab EMSK vajalikuks, et Euroopa Liit määratleks ühise turu jaoks reguleeriva juriidilise raamistiku. Selle puudumine on juba põhjustanud eri liikmesriikides terve rea lahknevaid ja vastuolulisi seisukohti (Uberi juhtum). Raamistik peaks hõlmama järgmisi valdkondi: 

- sidusrühmade, õiguste kaitse. Seda seoses ebaõiglaste lepingutingimuste, kaubandustavade, tervishoiu ja ohutuse või e-kaubandusega; - tarbijate põhiõigused tegevustele nagu teave, läbipaistvus, andmete ja eraelu kaitse, tervishoid ja ohutus; - eraelu andmete kaitse jälgimise ja profileerimise eest, mis tagab nimetatud andmete kaasaskantavuse; - kus tegevused konkureerivad samasuguste eesmärkide ja tegevustega ettevõtetega, ning kus see tagab ausa konkurentsi ja võitleb monopolide ja konkurentsivastaste tegevustega, tegutsedes selle nimel, et tulla toime teiste ühistarbimise väljakutsetega; - maksuõigus. Arvestades, et pettuse ja maksudest kõrvalehoidmisega võitlemise raames tuleks vältida olukorda, kus tegevuste tulusid ei maksustata nõuetekohaselt; - platvormide vastutus ülekannete korral kindlustatud hüvitiste puhul ja proportsionaalselt sellega, kui palju nad nende kaudu teostatavatesse tegevustesse sekkusid, samuti tagatis, et nende pakkumised on seaduslikud; - nimetatud tegevuste mõju tööturule ning töö määratlus digitaalkeskkonnas ja selle esinemisviisid; - töötajate kaitse. Väljakutse on eristada nende olukorda, kellel puudub platvormiga kehtiv töösuhe, kaitsta neid füüsilisest isikust ettevõtjatele kohaldatavatest põhimõtetest tulenevalt ning kohaldada töötajate kaitsmise põhimõtteid nendele, keda võib nende struktuuride töötajateks lugeda, seda eelkõige vale-FIEde või ebakindlate töökohtade korral; - töötajate õiguste ja sotsiaalsete vahendite säilitamine, nagu näiteks ühinemisvabadus, õigus streikida, kollektiivlepingute sõlmimise õigus või sotsiaalses dialoogis osalemise õigus; - sotsiaalsete mudelite kaitsmine ja liikmesriikide võime neid tulevikus jätkusuutlikult säilitada; - keskkonnamõõde, keskkonnale avalduva ühistarbimise mõju jälgimine, et vältida kahjulikke mõjusid; - autori- ja intellektuaalomandiõigused.

Millisesse kategooriasse tuleks liigitada Uber, ei ole EMSKi arvates selge. Samuti ei ole läbipaistev selle ettevõtja majandusmudel. Transpordi valdkonnas peab EMSK ühistarbimise näideteks rakendusi nagu Blablacar, Umcoche, Liftshare või Karzoo, kus võivad registreeruda eraisikutest sõidukite omanikud, kes soovivad pakkuda kasutamiseks auto vabu istekohti oma sõitude ajal. Mõnes neist on lubatud transpordikulude jagamine, kuid mitte ükski ei luba tasu võtmist tulunduslikel eesmärkidel. Uber seevastu erineb eelnevatest näidetest, kuivõrd see pakub eraisikute sõidukite jagamise süsteemi ja annab võimaluse platvormide Uberblack ja UberX kaudu kasutada professionaalsete autojuhtide pakutavat kindlat, traditsioonilisele taksoteenusele sarnanevat transporditeenust. Uberi kohta ootavad enamus ELi riike Euroopa Kohtu vastust eel­otsusetaotlustele, mille on esitanud Barcelona ja Brüsseli kohtud.