Autorollo hambutu kriminaalasi
Kas uurijate rohked eksimused Autorollo kriminaalasjas on juhus või eesmärk, küsib Autorollo võlausaldajat Port One OÜd esindav Lextali vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik.
Täna jõudis vahefinišisse ehk esimese astme kohtulahendini Autorollo kriminaalasi, mille algatas 2012. aasta märtsis prokurör, kes asus hiljem samas asjas süüdistatava Väino Pentuse kaitsjaks. Veel jõustumata kohtulahendi alusel said karistada nii Väino Pentus, keda karistati kahe aasta pikkuse tingimisi vangistusega, kui ka Siim Roode, keda karistati 7644eurose rahatrahviga. Siiski on mõistlik teha asja uurimisele tagasivaade, kuna keskmisele inimesele, kes on asja kõrvalt vaadelnud, ja ka inimesele, kes on kõiki materjale näinud, jääb menetlusest üles küsimus, kas Eesti kriminaalmenetlus ongi sedavõrd hambutu.
Esmalt tekib küsimus, miks rahaliselt suuremahulises kriminaalasjas tegelikkuses toiminguid ei tehta. See kriminaalasi seisis sisuliselt uurimistoimingute tegemiseta, kuni Autorollo võlausaldaja Port One OÜ (suuromanikud Teet ja Ülle Järvekülg – toim) ja Autorollo pankrotihaldur Martin Krupp olid palganud advokaadi, kes hakkas septembris 2012 tõendeid koguma. Juba loetud kuudega oli olemas piisav hulk e-kirjavahetust ja muid dokumente, mis selgelt tõendasid õigusvastaseid tegusid – just nendel kannatanu poolt kogutud tõenditel kriminaalasi põhinebki. Sisuliselt mingeid uusi olulisi tõendeid kriminaalasjas ei kogutud ega proovitudki koguda.
Kas uurijad ongi sedavõrd koormatud, et uurimise elementaartoiminguid ei tehta? Kas õhuke riik tähendab tänapäeva Eestis, et kuritegude uurimine on kannatanu enda asi?
Ülekuulamised lükkusid aastaid
Isegi pärast kannatu poolt tõendite kogumist oli näha, et kriminaalasja sisulise uurimisega ei tegeletud. Nii ei toimunud kogu kriminaalasja menetluse kestel ühtegi läbiotsimist, mis analoogsetes asjades on tavalised (seejuures viitas kannatanu korduvalt, kus asjakohased tõendid eelduslikult on, ja seda kinnitasid pankrotimenetluses kogutud tõendid).
Täiesti arusaamatu signaali saadab aga olukord, kus isik, kellelt politsei nõuab tõendi esitamist, seda ei esita, ja uurimine rahuldub sellega – seda olukorras, kus küsimuse all oli, kuhu liikus osa kõrvaldatud rahast. Sellise vastamata jätmise aktsepteerimisega võeti võimalus tõstatada küsimus võimalikust rahapesust. Kas signaal ühiskonnale ongi, et ära anna tunnistajaks olles kriminaalmenetluse käigus välja ühtegi tõendit ja uurimine aktsepteerib seda?
Ei saa märkimata jätta, et juba 2012. aasta 5. detsembril edastati riigile esmakordselt kirjalikult informatsioon (mitte küll kuriteoteade), et sularaha Autorollo kassast väljavõtmise ja selle raha võimaliku väljaspool äritegevust kasutamise vahel eksisteerib erakordselt imelik sünkroonsus. Nimetatud sünkroonsust arutasid kannatanu ja tema esindaja järgnevate aastate jooksul korduvalt ka erinevate riigiesindajatega (sh riigiprokurör Tristan Ploomiga), kes lubasid asjasse tõsiselt suhtuda. Paradoksaalsel kombel haihtus kannatu poolt kirjalikult edastatud teave aga kriminaalasjast, rääkimata sellest, et ei tehtud ainsatki asjakohast uurimistoimingut. Kas see on igapäevane olukord?
Võimalike kuriteo täideviijate ja kaasaaitajate aastate jooksul ülekuulamata jätmise põhjendamine uurimistaktikaga ei ole tõsiseltvõetav. Nii tehes lubati aastaid isikutel endale kattelegende luua ja võimalik, et tõendeid kaotada. Võeti võimalus asja sisuliseks uurimiseks.
Riigiprokurör valetas?
Allakirjutanu viibis vestluse juures, kus riigiprokurör Tristan Ploom palus kannatanul hoida madalat profiili, et uurijad saaks asjaga süvitsi tegeleda, ja lubas seejuures sõnaselgelt, et juba kogutud tõendite pinnalt pole kahtlust, et süüdistuse saab ka üks Autorollo varatuks muutmise varju hoidnud organisaatoritest. Reaalsus oli aga selline, et pärast vestlust sellesuunalisi toiminguid ei tehtud ja süüdistuse said vaid Roode ning Pentus. Kuidas saab mis tahes kannatanu tulevikus usaldada Eesti riigi esindajaid, kes käituvad sedavõrd silmakirjalikult ja valelikult? Oli see juhus või eesmärk?
Juba mitu aastat on kannatanu viidanud prokuratuurile, et kriminaalasja võib ees oodata aegumine. Sellele vaatamata uurimist ei kiirendatud ja kohtusse jõuti 12. tunnil. Arusaadavalt oli süüdistatavate üks taktika aegumisele tuginemine. Kes aga vastutab, kui järgmine kohtuaste nüüd tõesti kriminaalasjas aegumist kohaldab?
Ei saa üle ega ümber ka prokurör Maria Entsiku taotlusest trahvida kannatanut selle eest, et viimane julges uurimist kritiseerida. Jätame hetkel kõrvale küsimuse, kas selline trahvi taotlemine oli üldse õigustatud (selles osas on kohtuvaidlus veel pooleli) ja eelkõige eetiline, ning vaatame numbreid.
Süüdistatava Siim Roode tegevuse tagajärjel jäi Autorollo ilma sadade tuhandete eurode väärtuses varast. Prokurör pidas vajalikuks taotleda Roodele karistuseks vaid 12 740 eurot trahvi. Signaal ühiskonnale on, et võimalik kuritegu tasub ennast majanduslikult ära. Samas kannatule taotles prokurör Entsik uurimistegevuse kritiseerimise eest trahviks 3200 eurot. Võrreldes neid kahte tegu ja karistusi on näha, keda riik peab privilegeeritud seisundis olevateks isikuteks. Kahjuks on privilegeeritud isikud need, keda prokuratuur süüdistab pankrotikuritegudes.
Suuremate pankrotiasjade uurimist peaks eraldi rahastama
Kirjeldatud asjaolusid arvestades ei pane imestama, et prokuratuur muutis 180 kraadi suhtumist ka kannatanu tsiviilhagisse kriminaalasjas. Kui kriminaalasja avaistungil kannatanu hagi toetati, siis lõppistungil enam mitte. Kaasuse sisu ja faktid vahepeal ei muutunud. Finess missugune.
Isikud, kes on töötanud erasektoris, teavad, et eelkirjeldatud „eksimus eksimuse otsa“ stiilis tööl oleks kiire lõpp – ükski erasektori tööandja ei hoiaks tööl selliseid töötajaid. Miks on avalikus sektoris asjad aga vastupidi? Mõisa köis, las lohiseb?
Kui selle põhjus on töökoormus ja eelarveliste vahendite nappus, siis tuleks seda ka avalikult välja öelda, mitte pugeda uurimistaktika taha. Kas aga selline eelarveliste vahendite nappus on omane kõikidele analoogsetele kaasustele või vaid väljavalitud kaasustele? Ja kuidas jääb prokuratuuri lubadusega, et alates 80 000 euro suurusest kahjust pööratakse pankrotikuritegudele erilist tähelepanu?
Autorollo kriminaalasi näitab pankrotiasjade uurimise finantseerimise vajalikkust. Tõenäoliselt oleks kaalumist väärt küsimus, kas teatud tingimustele vastavad pankrotiasjad peaksid saama eraldi riigipoolse rahastuse uurimise ja pankrotiprotsessi läbiviimiseks. Teine lahendus oleks vastava kindlustussüsteemi rakendamine.