Hiina võlad ohustavad Euroopat

Hiina valitsus on tänavuseks majanduskasvuks planeerinud 6,5–7% ja selle saavutamine on nende majanduspoliitika põhieesmärk. Selle nimel kasutatakse kõikvõimalikke abinõusid, sealhulgas mahukaid eelarvekulutusi, kohanduvat rahapoliitikat ja valuuta devalveerimist ning tugevat laenukasvu.

Hiina ettevõtete võlgnevus on maailmas üks suurim. Möödunud aasta lõpu seisuga moodustas Hiina koguvõlg 250% SKPst, näitasid Bank for International Settlementsi (BIS) andmed. Koguvõlast ligi 70% kuulub ettevõtetele. Veel 2008. aastal oli Hiina koguvõlg 180% SKPst.

Hiina võla probleem ongi just ettevõtete võlgnevus, mis on suhtena SKPsse maailmas üks suurim. Nii kiiresti nii suure raha tõhus ja võimalikult väheste riskidega tootmisse paigutamine on keeruline. Seda enam Hiinas, kus suur osa laenudest on läinud ebatõhusatesse riigiomanduses olevatesse ettevõtetesse. Halbade laenude osakaal on viimastel aastatel pidevalt suurenenud. Rahvusvahelise Valuutafondi arvestuste järgi on ligikaudu 16% ettevõtetele antud pangalaenudest potentsiaalse riskiga ehk siis laenusid, mille intresse ei suudeta tõenäoliselt tasuda, võib olla 1,3 triljonit dollarit (1,17 triljonit eurot). 

Probleemi tõsidusest räägib ka see, et juunis otsustas Hiina valitsus teha selle teema arutamiseks eraldi nõupidamise, kus öeldi välja, et ettevõtete suur võlgnevus on Hiina majanduse üks suurim mure. Tegelikult juba mullu detsembris seadis Hiina valitsus üheks oma peaeesmärgiks sel aastal võla vähendamise. Paraku ei ole see nii lihtne olnud – võla suurenemine on tasapisi jätkunud.

Laenukasvu mõte on olnud majanduskasvu ergutada riigile kuuluvate ettevõtete rahastamisega. Kuigi laenukasv on olnud suur, ei ole laenatud raha kasutatud piisavalt tootmises või investeeringuteks reaalmajandusse (välja arvatud kinnisvara), vaid seda on suunatud palju ka finantsvaradesse ja refinantseeritud olemasolevat võlga.

Ettevõtetel on aga kogunenud palju vaba raha ehk puhvreid, millega saaks vajadusel osa võlast kustutada. Ettevõtetele suunatud laenude alus on paljuski Hiina majapidamiste säästud, mille suhe kasutatavasse tulusse on oluliselt suurem kui enamikes arenenud tööstusriikides. Suured säästud aitavad hoida Hiina finantssektorit likviidsena.

Hiina finantssektor on üha enam lõimumas rahvusvaheliste finantsturgudega, mille tõttu võiks arvata, et tõsisemad tagasilöögid panganduses kanduksid ka teistele turgudele. Samas tuleks arvestada, et laenud on antud valdavalt kohalikus valuutas, jüaanis. See muudab kõrge võlakoormuse paremini hallatavamaks ning võimalik pangandussektori kriis ei tohiks tekitada otseselt nakkusohtu teistele riikidele.

Samuti on suur osa Hiina võlast seotud riigiga – kodumaised, sageli riigi toel töötavad finantsasutused on laenanud riigiomanduses olevatele ettevõtetele. Halvema stsenaariumi korral saaks valitsus riigieelarve kaudu pangad rekapitaliseerida ja vähendada sellega riske finantssektoris. Lisaks sellele –kuigi Hiina riigireservid on viimasel ajal vähenenud, on need ikka veel võrdlemisi suured (3,2 triljonit dollarit), et tulla lühemas vaates toime finantsšokkidega või vähemalt neid pehmendada.

Pangalaenude kõrval rahastavad Hiina ettevõtted ennast üha rohkem ka võlakirja- ja aktsiaturgudel. Hiina aktsiaturg on huvitav selles mõttes, et see on üsna tugevasti riigi juhitav ning seal osalevad valdavalt väikeinvestorid (kelle investeeringud ei ole sageli piisavalt analüüsitud ja ratsionaalsed), vähem aga institutsionaalsed investorid. Kuigi Hiina aktsiaturg on maailmast üsna isoleeritud, mõjutaks selle kukkumine emotsionaalselt ka teisi turge.

Majanduskriis Hiinas lähiajal ei ole küll meie põhistsenaariumis ning selle majanduskasvu oodatust järsemat kukkumist käsitleme ühe võimaliku negatiivse riskina. Hiina majandusolukorra järsk halvenemine mõjutaks maailmamajandust tugevasti. Kuigi selle riigi majanduskasv on viimastel aastatel aeglustunud, panustab see maailmamajanduse kasvu umbes kolmandiku.

Vaatamata sellele, et investeeringute kasv on Hiinas tublisti allapoole tulnud, oli Hiina mullu jätkuvalt maailma suurim investeerija ning selles riigis tehakse ligi veerand kogu maailma investeeringutest. Suur investeeringute nõudlus Hiinas on toetanud just nende riikide majandust, mis toodavad rohkem investeerimiskaupu, näiteks Saksamaad. Hiina sisenõudluse kiirem langus mõjutaks rohkem ka toorainete, sealhulgas põllumajandustoorme tootjaid.

Veel möödunud aastal oli Hiina maailma suurim eksportija, eksportides USAst (mis on teisel kohal) 60% ja Saksamaast (kolmandal kohal) 75% rohkem. Euroopa Liidule on Hiina USA järel suuruselt teine väliskaubanduspartner. Eesti kaubandussuhted Hiinaga on aga veel tagasihoidlikud ning ka meie otsesed välisinvesteeringud Hiinasse on marginaalsed.

Seega oleks Hiina majanduse ja koos sellega nõudluse kukkumise mõju Euroopa väliskaubandusele tugeva negatiivse mõjuga. Riigiti oleks pilt aga erinev, kusjuures kõige suurema löögi saaks Hiina nõudluse tugevamast langusest Saksamaa ja Iirimaa. Tegelikult on ka juba sel aastal ELi eksport Hiinasse ja import Hiinast vähenenud. Kuigi Eesti väliskaubandus Hiinaga on marginaalne, halvendaks ELile saadud löök ka meie ekspordivõimalusi. Võimalik kriis Hiinas suunaks tõenäoliselt osa ELi ekspordist uutele turgudele.

Kui veel paar aastat tagasi oli Hiina EList välismaale tehtud otseste välisinvesteeringute suuruses viiendal kohal, siis on vahepeal investeeringud Hiinasse järk-järgult vähenenud. Näiteks selle aasta alguses olid ELi otseinvesteeringud Hiinasse vaid kolmandik võrreldes kahe aasta taguse ajaga.

Enamus välisinvesteeringuid tehakse auto- ja keemiatööstusesse ning riigiti domineerivad Saksamaa ja Prantsusmaa ning kuni ELis püsimiseni ka Suurbritannia. Hiina majanduse järsk kukkumine mõjutaks otseinvesteeringutes neid riike ja neid tööstusi kõige enam. Kui Hiina on üha vähem atraktiivsem välismaalt tulevatele otseinvesteeringutele, siis on Hiina ise hakanud tegema rohkem otseinvesteeringuid välisriikidesse.

Kuigi Hiina majanduskasv aeglustub, kasvab sealne sisenõudlus SKPst kiiremini ning pakub teistele riikidele jätkuvalt ekspordivõimalusi. Kuna Hiina majanduse struktuur muutub tööstusest rohkem teenuste- ja tarbimise kesksemaks, siis suureneb võimalus eksportida sinna rohkem tarbekaupu ning teenustesektoris kasutatavaid kaupu ja teenuseid.

Hiina enda ekspordikasvu aeglustumine vähendab aga konkurentsi teistes riikides ja on lühemas vaates sellega positiivse mõjuga sihtriikides kohalikele tootjatele. Hiina on oma valuutat devalveerinud ja meie hinnangul jüaani kurss tasapisi nõrgeneb lähema paari aasta jooksul – see jällegi halvendab eksporditingimusi Hiinasse, kuid muudab impordi Hiinast soodsamaks.