Taavi Rõivast on süüdistatud selles, et avalikkuse hinnangud tema toimetulekule peaministrina on erakordselt halvad. Ma ei ole sellega päris nõus. Turu-uuringute AS on tõesti juba eelmise aasta maikuust alates mõõtnud avaliku arvamusse hinnanguid peaministri tööle ning keskmine hinne on olnud läbivalt alla skaala keskmise (3,0). See tähendab, et peaministri töö on pälvinud negatiivseid hinnanguid rohkem kui positiivseid, kuid kõige suurem osa küsitletutest (ca 40%) on hinnanud peaministri tegevust hindega „3“.  Umbes kolmandik on andnud hindeks „1“ või „2“, umbes kuuendik „4“ või „5“.

Koalitsioonivalitsuse peaministri kohta on selline hinnang normaalne (nii nagu hinnet „3“ on tavaks pidada „koolipoisi hindeks“). Katastroofiliseks võiks olukorda hinnata siis, kui negatiivsed hinnangud on selges ülekaalus ka rahuldava hindega võrreldes.

Rõivas on tõesti olnud nn peenhäälestuse peaminister, kes pole hiilanud erilise jõulisusega. Peenhäälestuseks ei olegi jõulisust vaja, oluliste reformide jaoks aga on. Pigem on Rõivas üritanud olla kompromisside otsija, mis aga pole tal eriti õnnestunud. Ilmekas näide on presidendivalimised.

Tundub, et Eesti poliitiline kultuur eelistaks ikka veel jõulise tegutsemisviisiga peaministrit – a la Tiit Vähi või Andrus Ansip –, kes paneb oma tahtmise iga hinna eest maksma. Praegu ei vasta sellisele kriteeriumile ühegi parlamendipartei esimees, v.a võib-olla Mart Helme, kellele mõistagi peaministri positsiooni ei pakuta.

Rõivas sai peaministriks justkui kogemata ning tema esimene aasta (kuni 2015. aasta valimisteni) oli tegelikult edukas. Eriti muidugi seetõttu, et pärast IRLi asendamist valitsuskoalitsioonis SDE vastu õnnestus ära teha mõned olulised otsused – näiteks lastetoetuste tõstmine. Samal ajal saavutati ka seda, et kui 2013. aasta kohalike valimiste järel oli nii IRLi kui ka SDE reiting Reformierakonna omast kõrgem, siis pärast koalitsiooni muutumist hakkas taas kosuma Reformierakonna reiting ning IRLi ja SDE oma langes.

2015. aasta valimiste järel moodustatud koalitsioon (nn hambad risti koalitsioon) aga ei hakanudki korralikult tööle, liiga erinevad olid partnerite arusaamad ja taotlused. Sellises koalitsioonis konsensuseni jõudmist võibki ootama jääda. Jõuga aga otsuseid läbi suruda ka ei saanud – vähemasti polnud Rõivas vastavast puust tehtud.

Kui nüüd uue valitsuse koosseisus üks liberaalne erakond asendub teisega, siis ei tarvitse olukord sugugi paremaks muutuda. Jüri Ratas ei paista ei oma senise tegevuse ega ka välise kuvandi poolest sugugi otsustusvõimelisem liider kui Taavi Rõivas. Võimalik, et uue koalitsioonileppe sõlmimisega õnnestub mõni teema tõesti kännu tagant korraks lahti saada, kuid üldiselt võib prognoosida valitsusliidu partnerite vastandlike ootuste ja taotluste jätkumist. Lisaks eksisteerivad küllaltki erinevad arvamused uue koalitsiooni tegevuseesmärkidest Keskerakonna enda leeride vahel.

Tõsi, arvatavasti pööratakse tagasi mõni nn peenhäälestuslik otsus, nagu 0,5% sotsiaalmaksu langetus. Ootan ka seda, et uus valitsus leiaks konsensuse maksuvaba miinimumi märkimisväärseks tõstmiseks, mis muudaks üleliigseks IRLi keeruka maksutagastuse mehhanismi. Kas aga õnnestub riigi maksutuludes suurendada varamaksude osatähtsust (mida pean samuti vajalikuks), selles võib IRLi vastuseisu tõttu kahelda.

Taavi Rõivase retoorika vasakpöördest ja hääletust alistumisest olid aga naeruväärsed, üritades tõmmata kohatuid paralleele ühe hoopis teise ajastuga ja hoopis teistsuguste oludega. Kindlasti tasuks nii Rõivasel kui ka Reformierakonnal nüüd pisut aega opositsioonis hinge tõmmata.