Vanast hobusest traavlit ei tee

Need lahendused, mis puhkenud sisepoliitilise kriisi ületamiseks praegu leitakse, on nii ehk naa sügavalt ajutise iseloomuga. Neid on siiski vaja, sest midagi mõistlikumat hetkel varnast võtta ei ole. Kas julgelt väljakäidud kolmikliit, kogemata viisik- või lõpuks hoopis kaksikliit Kesk- ja Reformierakonna vahel (Trumpi võitu ju ka ükski mõistlik sotsioloog ei uskunud!), see on juba tehnika küsimus. Suuremad muutused seisavad paratamatult alles ees, vähemalt võiks optimist nii loota.

Praegune sisepoliitiline kriis ei puhkenud üleöö. Mitte ka paar nädalat või kuud tagasi, nagu viitas minister Jürgen Ligi hooramise kohta, mis tema vaatlusandmeil olevat käinud juba pikemat aega. Vaimsest prostitutsioonist sai rahvale villand juba 2012. aasta sügissuvel. See öeldi ka häälekalt välja, millele vastuseks etendas võimul olnud ladvik aga kibekiirelt jääkeldri ja rahvakogu. Mäletate ikka neid aegu?

Asi läks kindlalt edasi. Taavi Rõivasel tuli nüüd ära süüa Andrus Ansipi ja paljude teiste asjaosaliste taak. Aga mis teha, kui partei kohustab. Nüüd on seesama pikalt mooritud jama kristalliseerunud olukorraks, milles paljud üritavad näha positiivset pööret. Olgu juba ette öeldud, et missugune iganes saab olema uus koalitsioon, siis elu läheb ikka edasi. Iga valitsus suudab juhtida Eestit, vähemalt veel mõnda aega. Ja siis võib-olla veel ja siis veel. Seda oleme ju näinud.

RE suurim möödalask

Reformierakonna suurim hiljutine möödalask oli 2014. aastal Siim Kallase äralennu initsieerimine. Sellele lisandus juba ette teada nõrga peaministri pukkipanek oma siseintriigide pinnalt. Variante olnuks ka paremaid ja see pole saladus. Võib-olla on hea, et siiski nii läks, sest sai asjaga ometi ühele poole.

Loota aga sellises olukorras, et äkitselt tekib uus hingamine riigimajandamisse tegelastega, kes üleöö õide puhkevad? Ehk nagu teaduslikus kommunismis öeldi: tunnetatud paratamatusest ühte heidavad? Erakond, kelle võimalik puhastumine seisab alles ees. Kaks erakonda, kes viimastel valimistel tegid üle aegade kesise tulemuse. Ja kaks grupeeringut populistlikke nišitegelasi, kel (veel) ei ole sisulist majanduslikku ega sotsiaalset programmi, rääkimata usutavast võimekusest riigijuhtimises tegelikult kandavat rolli mängida, kui – siis kaasa lohiseda. Aga kellega?

Tekkinud olukord on aga tegelikult peaaegu geniaalne – kaua oodatud uue asja alguseks. Täna leiaks kindlasti nii siniste, roheliste kui ka kollaste seast isikliku arvamuse ja maailmavaatega inimesi, kellele on tähtis vabadus, väärikus ja avatus. Väärtused, mis võiksid meid kaasaegses maailmas edasi viia. Vabalt võib neid olla ka vabameeste ja ekrelaste seas, võib-olla isegi riigikogus. Mehed-naised, kelle jaoks esmane on see, mis parim riigi ja rahva jaoks, mitte ringtants, kilekotid, sidrunid ja mupod-lipod.

Tehke uus partei ära!

Mitu meest on lubanud teha uue partei. Eelmiste valimiste uustulnukad on jäänud väikeõdedeks-vendadeks, kuid nemad korjasid oma liikmed suuremas osas n-ö põllu pealt. Praegune seis soosib pereheitmisi. Kohalikud valimised on alles aasta pärast ja parlamendivalimisteni aega isegi üle kahe aasta.

Alustamiseks polekski vaja erakonda, vaid piisaks ka fraktsioonist riigikogus. Selle loomine on aga veelgi keerulisem, sest kui õigesti mäletan, siis riigikohus on sellise sooviavalduse 2004. aastal juba korra jää peale pannud. Ehk oleks nüüd tark muuta seadust – riigikogu kodukorra seaduse paragrahve 40 ja 41. Tegelikult vajaks kogu valimissüsteem moderniseerimist. Aga see on juba järgmine jutt.

Igatahes oleks aeg see uus ja teovõimekas erakond nüüd ellu kutsuda. Ajalugu ise on selle momendi meile lauale pannud. Kuni tegijad ennast mobiliseerivad, tuleb aga keskenduda koostööle uue koalitsiooniga. Sündigu siis see, milline tahes.

Äripäev pöördus kolme ja poolesaja arvamusliidri, omaniku ja juhi poole, kellelt palus kommentaare käimasoleva suure poliitilise muutuse kohta. Laekunud vastuseid avaldame jooksvalt, üldistuse teeme reedel ilmuvas kokkuvõtlikus loos.