Itaalia üritab vältida Kreeka alandust

Itaalias põhiseaduse reformimiseks korraldatud referendum kukkus läbi ja peaminister Matteo Renzi astub tagasi. Turud olid sellega juba arvestanud ning olulist liikumist aktsia- ja võlakirjaturul ei toimunud. Sellelegi vaatamata on Itaalia aktsiaturg langenud aasta algusega võrreldes 20% ja 10aastaste Itaalia valituse võlakirjade tootlused on tõusnud 2%ni. Põhjuseks mitte ainult ees ootav poliitiline ebakindlus, vaid peamiselt kriitilises seisus pangandus. Lisaks viletsas seisus riigirahandus (sel aastal riigivõlg 133% SKPst), jätkuvalt kõrge tööpuudus (11,6%) ja aeglane majanduskasv (0,8%).

Itaalia panganduse põhiprobleem on ülisuur viivises laenude hulk, mis ametlikult ulatub 360 miljardi euroni (ligikaudu 15% kogu laenuportfellist), millest omakorda 14% on eriti halvas seisus. Samal ajal on panganduse omakapital vaid 225 miljardit eurot.

Tegelikult võivad viivises laenud olla tunduvalt suuremad. Lisaks pankade halvale juhtimisele on Itaalia viletsas seisus majandus aidanud kaasa halbade laenude kuhjumisele, mis omakorda pidurdab laenamist erasektorile ja koos sellega, ringiga tagasi, majanduse taastumist. Itaalia pangandus on praegu euroala üks suuremaid peavalusid.

Itaalia valitsus ei saa aga niisama lihtsalt pangandust aidata. Ühest küljest on Itaalia riigirahandus selleks liiga nõrk. Aga, mis peamine, seda ei luba ELi reeglid. ELi reeglite kohaselt peavad esmalt kahjud enda peale võtma pankade võlausaldajad ja alles viimases järgus maksumaksjad. Paraku kuulub suur osa Itaalia pankade võlast eraisikutele. Eraisikute poolt võla katmine vähendaks oluliselt nende säästusid ning mõjuks tõenäoliselt kahjulikult nende tarbimisele ja investeerimisvõimele (näiteks eluasemeinvesteeringutele).

Pankade abistamiseks on Itaalia valitsus töötanud välja riigigarantiide skeemi viivises laenude müümiseks väärtpaberite kaudu. See on aga ainult üks osa Itaalia valitsuse juba väljatöötatud plaanist, kuidas pangandussektori finantsseisu parandada. Itaalia pangad vajavad oma bilansside suurendamiseks hinnanguliselt 40–50 miljardit eurot lisaraha.

Probleem on nüüd selles, et Renzi tagasiastumisega kaasnev poliitiline ebakindlus piirab tõenäoliselt erainvestorite huvi osta Itaalia pankade võlga/laenusid, mis võib aga mõned pangad juba lähiajal kriitilisse seisu viia. Eelkõige puudutab see Banca Monte dei Paschit, mille halbade laenude osakaal laenuportfellis on sel aastal juba umbes 35%. See pank on plaaninud müüa 5 miljardi euro eest aktsiaid, et refinantseerida oma halbasid laenusid.

Itaalia praegune põhiseadus välistab rahvusvaheliste lepingute viimise referendumile. Kuigi seda saab vajadusel muuta, vajab see parlamendis enamuse ning samuti ka rahva heakskiitu. See vähendab küll euroalalt lahkumise tõenäosust, kuid isegi väiksemgi risk (kui võimule pääseb Beppe Grillo juhitav Viie Tähe Liikumine) vähendab investorite huvi ja kindlustunnet osta Itaalia pankade võlga ning panna raha Itaalia pankadesse.

Kui Itaalia laenukulud peaksid liialt kõrgele tõusma, ei ole välistatud, et EKP võib ajutiselt suurendada Itaalia võlakirjade ostusid oma varaostuprogrammi raames. Samuti on tal võimalik oma vastava rahapoliitilise instrumendiga võlakirjade ostmisega piirata nende intressi. Halb, aga üldsegi mitte välistatud oleks Itaalia jaoks see, kui ta peab pöörduma Euroopa Stabiilsusmehhanismi poole pankade abistamiseks. See peab aga saama euroala riikide heakskiidu ning tõenäoliselt töötatakse siis Itaalia jaoks välja reformikava, mille alusel riigile raha antakse. Sisuliselt võtaks majanduspoliitika juhtimise osaliselt üle EL ja/või midagi „Troika“ sarnast. Umbes nagu Kreeka puhul, mis võiks Itaalia jaoks tõenäoliselt üsna alandav olla.