Vaenlased teevad meist selle, kes me oleme

21. detsember 2016, 06:45
Hardo Pajula
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161221/OPINION/161229981/AR/0/Hardo-Pajula.jpg

Kui me keskendume kõikvõimalikest elualadest üksnes poliitikale ja majandusele (nagu me vahest ei peaks), siis pole kahtlustki, et aasta inimene Eestis on Edgar Savisaar, kirjutab Edmund Burke'i Seltsi asutajaid Hardo Pajula.

Ootamatu tõdemus, et viimane on siiski surelik, on olnud pea kõigi tähtsamate sisepoliitiliste sündmuste liikumapanev jõud, alates presidendivalmistest kuni valitsuse vahetuseni. Nii marginaalse nähtuse puhul nagu Eesti sisepoliitika on sõnapaar “tektooniline nihe” kaugelt liiga dramaatiline, aga kohalikus mõõtkavas võib Savisaare hääbumist selleks vahest siiski pidada.

Minu isiklik kokkupuude Savisaarega on olnud pea olematu. Meenub üksnes kaks seika. Kusagil 1987. aasta paiku pidas Savisaar puupüsti täis TPI peahoone aulas loengu. Atmosfäär oli äärmiselt elektriseeritud. Tollase Rahvarinde juhi sisse- ja väljamarssi saatsid kuulajate tormilised ovatsioonid. Aastake varem Nõukogude armeest demobiliseeritud, tänu töölissuunamisele üldse majandusteaduskonda sisse saanud noormehele avaldas kuuldu-nähtu sellist mõju, et see pidi otse peahoone ees auto alla jääma. See oli nii napikas, et punakaspruuni Žiguli juht pidas vajalikuks autost välja tulla ja mind läbi sõimata. Ma ei süüdista teda, sain asja eest nahutada.

Kerime nüüd filmi kümmekond aastat edasi: on 1996. aasta lõpp ja Tiit Vähi, kelle majandusnõunikuna ma tollal töötasin, teeb kannapöörde ja tahab Reformierakonna asemel valitsuse tagasi võtta Keskerakonna. Meie eelmises lõigus jutuks tulnud kirglik noormees marssis selle uudise peale peaministri kabinetti ja teatas, et kuivõrd tema hinnangul on valgusejõud Peltsebuli vägedele alla jäänud, siis ei pea ta võimalikuks enam oma ametis jätkata. Vähi vastas mulle seepeale, et majandusest võid sa ju midagi teada, aga poliitikast ei taipa sa küll tuhkagi. Nagu tol Žiguli sohvril, oli ka temal õigus. Mind see muidugi ei peatanud, sirge seljaga lahkusin Wagneri muusika saatel Eesti Vabariigi teenistusest.

Armastus on alati ohtlik

Eesti sisepoliitika sarnanes lõppeva aastani Wagneri dramaatilise ooperiga, kus taevased väed pidid Reformierakonna juhtimisel pidevalt oma jõud põrguvürsti vastu ühendama. Ühtäkki selgus, et kurjade vaimude kuningas on ühe jalaga väsinud ja hüljatud vana mees. Ma loodan, et meie eetikast pakatavad kodanikud ja kõrged asjapulgad näevad teda just sellisena. Lõppude lõpuks on meil siin de facto siiski kaks riiki ja selles, et me oleme siiani saanud de jure ühega hakkama, on Savisaarel olnud märkimisväärne roll. Loomulikult ei mänginud ta seejuures kõige puhtamat mängu. Aga kes oleks mänginud?

Nüüd, kus ma pisut vanemana sellele kõigele järele mõtlen, pakuks kõnealuse teema lõpuks välja kosmilise hea ja kurja heitluse asemel teise vaatenurga. Alan Watts rääkis kunagi ühes oma käitumisreeglile “Armastage oma vaenlasi” pühendatud raadiojutluses, et kui me vaatame oma verd mikroskoobist, avastame, et seal käib kõva madin. “Igasugused mikroorganismid pistavad seal üksteist pintslisse,” rääkis Watts. Kui me aga peaksime hakkama ühele tiimile liigselt kaasa elama, oleks see hukatuslik, sest meie tervis sõltub selle mürgli jätkumisest. Teisisõnu, meie vaenlased teevad meist selle, kes me oleme. See on tõdemus, millele opositsiooni jäänud reformierakondlased varem või hiljem jõuavad. Iseasi muidugi, millised on selle järelduse tagajärjed.

Kui Eesti aasta inimese puhul võib rääkida mingitest enam-vähem objektiivsetest mõõdupuudest, siis maailma mastaabis olen ma lähtunud puhtalt subjektiivsetest kaalutlustest. Lõppeval aastal lõi kuninganna rüütliks Briti filosoofi Roger Scrutoni, keda ameeriklaste Weekly Standard oli paar aastat varem nimetanud “Inglismaa kõige teenekamaks konservatiiviks pärast Edmund Burke’i”. Roger Scruton ja poola luuletaja Czesław Miłoszi aitasid mind välja sellest sügavast vaost, mille oli kündnud John Gray, ja kuhu ma liiga kauaks olin pidama jäänud. Videoklipp Scrutoni mõtisklustega surmast, ajast ja igavikust, millele ühel juuniööl sattusin, on minu jaoks kindlasti üks elu pöördelisi momente. “Konservatism algab poolehoiuavaldusest,” ütleb Scruton ja tema rahulik mõtisklus andis mulle lõpuks selle, mille poole hoida.

Juuli alguses käisin Oxfordis kuulamas Sir Rogeri loengut. Ka seal tuli jutuks Richard Wagneri muusika (Scrutonilt oli ilmunud just raamat Niebelungi sõrmusest). Küsimusele, kuidas Wagneri muusika sõnum kokku võtta, vastas Scruton: “Inimeste vahelist armastust on mitut liiki ning see on alati ohtlik. Seda ohtu ei saa aga kõrvaldada võimu abil. Vaid võrdses vastasseisus võime me üksteise seltskonnast rõõmu tunda.” Minu arvates on see tark mõte ja tarkusest tasub ikka kinni hakata.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. December 2016, 06:51

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing