Tooge kapitalism tagasi

Möödunud aastat võib nii poliitikas, majanduses kui ka finantsturgudel lühidalt iseloomustada mõistega 180 kraadi: paljud prognoosid pöörati pea peale. Üks ootamatus järgnes teisele, kihlveokontorites kasvas pärast Brexitit ning Trumpi valimisvõitu oluliselt esialgu üllatavate sündmuste lõppresultaatidele panustamise populaarsus.

Riikidevahelistes suhetes oli tunda pingete kasvu ning tugevat teki enda poole tõmbamist. Meenuvad arvukad OPECisse kuuluvate ning organisatsioonist väljaspool asuvate naftariikide koosolekud, mille tootmismahtude vähendamise kokkulepetele mõned osapooled hiljem vilistasid. Aasta lõpus sõlmitud leping esialgu veel küll püsib, kuid kiusatus seda rikkuda on naftahinna tõustes kindlasti suur. 2016. aasta 180 kraadi maailmameistritiitel kuulub Venemaale, mille väljaütlemised ja teod nii spordis, poliitikas kui ka rahvusvahelistes suhetes teineteisest kõige enam erinesid.

Finantsturud soosisid investoreid, keda ei häirinud paljude aktsiate kõrge hinnatase ning kes suutsid kõigist vapustustest hoolimata rahulikult positsioone säilitada ning lühiajaliste korrektsioonide ajal odavamalt väärtpabereid juurde osta. Enamikul riskifondide juhtidel on aga eelmisest aastast ette näidata viimase paarikümne aasta nõrgimad tulemused ning massiivne turule allajäämine, sest keskpankade tegevuse vastu panustamine andis endast tugevalt tunda. Traditsiooniline fundamentaalanalüüs ühtäkki enam ei töötanud ning edu saavutamiseks tuli igat negatiivset uudist hoopis tugevalt osta. Sageli oli tegemist keeruka finantsvõrrandiga, kus esmalt tuli õigesti prognoosida saabuva poliitsündmuse tulemus ning seejärel ka turgude reageering sellele. Nii näiteks suutsid Trumpi võitu USA presidendivalimistel üsna vähesed õigesti ette näha, kuid veel ootamatum oli hiljem turgude reaktsioon: esialgne suur miinus osteti kiiresti korralikuks plussiks.

Brexitit ei oodanud keegi ning aktsiad kukkusid selle peale paari päevaga tugevalt. Kergesse paanikasse läksid ka mitmed aktiivsed fondijuhid, asudes aktsiapositsioone likvideerima. Kuu aja pärast oli paljud neist endiselt tugevalt rahas, samal ajal, kui turud juba vaikselt taastusid. Distsiplineeritud ja targal väikeinvestoril oli Brexiti toimumine ideaalne võimalus eeskätt Briti aktsiate omandamiseks, sest tugeva löögi alla sattus ka inglise nael.

Itaalia põhiseadusreferendumi puhul investorid juba uskusid esialgseid valimisprognoose peaminister Matteo Renzi reformiplaanide läbikukkumise osas ning vähendasid eeskätt Itaalia pankade positsioone. Referendumi tulemuste prognoos osutuski seekord õigeks, kuid Itaalia pankade aktsiad tõusid pärast seda riigiabi ootuses kuuga keskmiselt üle kolmekümne protsendi ning turgu üle kavaldada soovinud tarkpead said taas tugevalt kõrvetada.

Finantsturgudel toimib üsna sageli muster, et eelmise aasta suurimad kaotajad kipuvad olema järgmisel aastal võitjate leeris. 2016. aastal tõestas seda ilmekalt Brasiilia, kes muutus kiirelt tuhkatriinust printsessiks. Naftahindade tõus, presidendi vahetumine ning kriisiaegsed aktsiate hinnatasemed tõid kaasa Brasiilia aktsiate 70% tõusu aastas (eurodes mõõdetuna). Eeldades, et mingit suurt ülemaailmset kollapsit ei saabu, tasub sama loogikat silmas pidades alanud aastal jälgida Hiina, Türgi ja Mehhiko aktsiaid, mis olid möödunud aasta suurimate kaotajate seas.

Inimesi huvitab ikka olevik, aga eeskätt tulevik märksa enam kui minevik. Meil ei saa aga olla head tulevikku, kui me ei õpi enda minevikust. Kui liiga suur hulk inimesi on milleski väga kindel, siis kipub ikka minema vastupidi. Keskpankade viimaste aastate rahapoliitika on nagu endiselt kestev ilus lembelaul, millega paljud on ära harjunud, sest selle viis ja rütm on nauditavad. Ühel hetkel kukub aga ka tugevaim hitt edetabelist välja ja kui sinna asemele tuleb uus lugu: inflatsioon koos kasvavate intressimääradega, ja siis ilmuvad tantsupõrandale uued tantsijad.

USA aktsiaturud teevad üha uusi tippe Donald Trumpi taristuinvesteeringute ootuses ning on hinnastatud tasemetel, kus ühtki eksimust ei saa majandus endale lubada. Suuri investeeringuid ei saa aga teha ilma laenurahata ning USA niigi suurt võlakoormat arvestades on see üha kasvav probleem, sest juba olemasoleva riigi võlataseme puhul tähendab ühe protsendiline intressimäära tõus riigile aastas 479 miljardit dollarit täiendavat intressikulu.

Kui USA kümneaastase võlakirja tootlus on hetkel 2,44% juures, siis täiesti hämmastav on märgatavalt kõrgema võlakoormaga ning suurtes majandusraskustes Itaalia sama pika perioodiga võlakirja tootlus, mis on veidi üle 1,7%. Selline asi on võimalik vaid tänu Euroopa Keskpanga poolsetele tugiostudele, sest ükski mõistlik erainvestor kümneks aastaks oma raha Itaaliale kasvava inflatsiooni ootuses sellise intressiga ju ei laenaks.