Juhan Kivirähk • 2 veebruar 2017

Loodetavasti nad vähemalt häbenevad

Häbeneb  Foto: PantherMedia/Scanpix

Reformierakond eri osapoolte kaasamisest suurt ei hoolinud ja paistab, et Keskerakondki ei saa vananenud valitsemiskultuuri mudelist välja, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Reformierakonna peenhäälestamispoliitikast ning erakonna juhtpoliitikute ülimast arrogantsusest olid juba ammu tüdinenud nii suurem osa kodanikest kui ka oravapartei valitsuspartnerid, opositsioonierakondadest rääkimata. Seetõttu võttis avalikkus Keskerakonna valitsusse tuleku Jüri Ratase juhtimisel positiivselt vastu. Uut valitsust toetas detsembris 54% küsitletutest ning ei toetanud vaid 19%; keskmine hinne Ratase tegevusele peaministrina viie palli skaalal oli 3,54 (võrdluseks: Taavi Rõivase parimaks tulemuseks jäi 2015. aasta oktoobris saavutatud 2,87 palli).

Ehkki uus valitsus alustas pisut rabedalt, võis riigikogus kiirkorras läbi surutud maksumuudatuste kobareelnõusse mõistvalt suhtuda. Kindlasti ei olnud tegu hea seadusandliku tava järgimisega, kuid ilma selleta oleks uus valitsus pidanud terve aasta jätkama reformierakondlikku peenhäälestamiskurssi. Uuele võimukoalitsioonile sobivate eelarveprioriteetide realiseerimiseks oli maksumuudatuste tegemine vältimatu. Rõõmustaval kombel mõistis seda isegi reformierakondlane Jürgen Ligi, andes eelnõule oma poolthääle.

Suur ja positiivne samm selle valitsuse poolt oli kahtlemata üksikisiku tulumaksuvaba miinimumi otsustav tõstmine. Kahjuks tuli aga selle kaasaandena leppida Isamaa ja Res Publica Liidu leiutatud ja mõttetult keerulise „mitte-astmelise astmelise tulumaksu“ mudeliga. Märksa mõistlikum ja arusaadavam oleks olnud näiteks Vabaerakonna valimiste eel propageeritud lahendus, kus maksuvaba miinimumi märgatava tõstmisega oleks kaasnenud tulumaksu protsendi üldine kasv.

Ülejäänud olulisematest sammudest, millega valitsus on silma paistnud, võib esile tuua otsust esimese samba pensionivalemi muutmiseks selliselt, et see väldiks tulevikus liiga suuri erinevusi rahvapensioni suuruses, võttes rohkem arvesse töötatud aastaid.

Ossinovski soolo

Valitsuse sammud alkoholipoliitika karmistamisel mõjuvad paraku rohkem SDE esimehe Jevgeni Ossinovski soolona – valitsuspartnerite poolt on sellele üsna vähe toetavaid sõnavõtte kuulda. Ossinovski ees seisvaks oluliseks väljakutseks on ka haigekassa jooksvast puudujäägist jagusaamine nii, et see ei kahjustaks elanikkonnale pakutavate tervishoiuteenuste mahtu ja kvaliteeti.

Keerulisi aegu tõotavad valitsusele Rail Balticu kokkuleppe allkirjastamine ja metsanduspoliitika aluste muutmine, mille vastu on mobiliseerunud märkimisväärsel hulgal kodanikuühendusi ja aktiivseid kodanikke. Poliitikud ja RB elluviimisega seotud ametnikud näivad otsekui ära tinistatud, nad ei kuule, näe ega mõista neid probleeme, mis Eesti elanikkonda sajandi megaprojektiga seoses murelikuks teevad.

Uus valitsuskoalitsioon sõlmis küllaltki üldsõnalise koalitsioonileppe, tõotades selle asemel rakendada paindlikku valitsemisstiili, mille puhul probleemidele reageeritakse operatiivselt ning kõik asjalikud ettepanekud võetakse läbirääkimislauale. Paraku on sellist kiiduväärt lähenemisviisi valitsuse tegevuses veel vähe märgata. On arusaadav, et Keskerakonnal pikast opositsioonis istumisest käed sügelevad ning on soov kiiresti oma plaane läbi suruda, kuid valitsuse moodustamisel antud lubadusega, et kõik osapooled ära kuulatakse, see kokku ei sobi.

2104. aasta veebruaris avalikkuse ette jõudnud algatuse „Elamisväärne riik“ ettepanekutes oli kirjas järgmine mõte: Valitsemiskultuuris tuleks asendada loosung „Mul on nüüd mandaat ja võimalus teha, mida ma tahan“ põhimõttega „Nüüd on minu kord olla kõiki osapooli kaasav ja arvestav otsustaja, kes lähtub Eesti huvidest”.

Kui Reformierakond tegutses häbenemata, järgides esimest loosungit, siis pragu tundub, et ka Keskerakonna juhitud valitsusel ei õnnestu sellest valitsemiskultuuri mudelist välja murda. Loodetavasti nad vähemalt häbenevad.

Ratas räägib nagu Arnold Rüütel

Eraldi tasub käsitleda Jüri Ratase ettepanekut anda kodakondsus 25 aastat Eestis elanud halli passi omanikele. Tegu ei ole valitsuskoalitsiooni, vaid Keskerakonna programmilise lubadusega. Kahjuks käis Ratas selle ettepaneku välja talle omase arnoldrüütelliku sõnaseadmisoskusega, mille tulemusena jäi ettepaneku sisu suuremale osale auditooriumist arusaamatuks. Paljudele jäi vist mulje, et Ratas hakkab ise Lasnamäel ja Narvas ukselt uksele käima ning määratlemata kodakondsusega elanikele vägisi Eesti passe pihku suruma.

Tegelikult ei ole Ratase idee sugugi uus. Juba eelmise aasta arvamusfestivalil oli sellele teemale pühendatud ETV+ organiseeritud debatt, kus lahendus „Nullvariant 2.0.“ samuti kõne all oli. Kaitsesin ka ise tookord selles debatis kõigile Eesti taasiseseisvumise ajal Eestis elanud ja siin sündinud inimestele võimaluse andmist lihtsustatud tingimustel kodakondsust taotleda (nii nagu lubas ilma keeleeksamiteta enam kui 10 aastat Eestis elanud inimestele kodakondsust anda 1938. aasta põhiseadus). On päris selge, et seda võimalust ei kasutaks sugugi mitte kõik need, kellel täna kodakondsus puudub. Kuid pärast sellise pakkumise tegemist ei saaks rahvusvahelisel areenil süüdistada enam Eesti riiki, et see kodakondsuseta isikute probleemi lahendada ei soovi. Vastupidi – see aitaks selgelt välja tuua, et teatud grupi Eesti alaliste elanike jaoks on kodakondsusetus teadlik valik.

Kuid loomulikult on lähenevate kohalike valimiste eel lootusetu oodata, et teised erakonnad taolise ettepanekuga kaasa tuleksid – oma nahk on ihule ikka kõige lähemal ning eeldatakse, et kodakondsete lisandumine tähendab automaatselt täiendavat toetust Keskerakonnale.

Hetkel kuum