Moodne valitsus - enne seadus, siis arutelu

Eesti vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Eelmine valitsus, millele üldsus heitis ette tegevusetust, mõõtis vist üheksateist korda enne lõikamist. Uus aga nii pikalt ei mõõda, tegutsedes pigem moodsas (Trumpi) stiilis, et kõigepealt teeme seaduse, siis hakkame mõõtma ja arutama. Maksupaketis on kokku seotud väga mitmesugused maksud ja hüvitised, matemaatikuna oleks ma eeldanud, et kõik analüüsitakse detailselt läbi ja selgitatakse välja, missugused ühiskonnarühmad võidavad (kui palju) ja missugused kaotavad (kui palju).

Tulumaksu muudatuste kommenteerimisel on tehtud päris naiivseid aritmeetikavigu (see pole muidugi üksnes valitsuse süü) nt et alla 1400 eurose palgaga inimesed võidavad 500 eurot ja et maksul on 600 astet (tegemist on ju lihtsa lineaarse seosega). Kui eesmärgiks on sissetulekute erisusi vähendada, mis vasakpoolsele valitsusele kohane, siis on selline maksumuudatus asjakohane, kuigi vähendab tippspetsialistide, arstide ja kvalifitseeritud õppejõudude sissetulekut.

Lastele, eriti lasterikaste perede kasvandikele tähelepanu osutamine on vaieldamatult positiivne, kuigi perekonnateoreetikud peavad rahast tõhusamaks teenuste pakkumist. Pensioniseaduse muudatus on tõepoolest vajalik. Kui käesolev seadus kehtestati, analüüsis meeskond põhjalikult (matemaatiliste meetoditega) pensionitega seotud olukorda lähikümnenditel ja nägi ette, et seadust tuleb hiljemalt 20 aasta pärast muuta. On hea, et seadusemuutusest juba nüüd, enne selle rakendumist, rääkima hakatakse, nii et on aega selgitusteks ja võimalikeks parandusteks.

Mis puutub kodakondsuse seaduse muutmisesse ja osale mittekodanikest kodakondsuse andmisesse, siis halli passi omanike suhtarv väheneb niikuinii pidevalt. Ma ei arva, et nende järsk vähendamine oleks eriline turvarisk, iseküsimus on, et leidub inimesi, kellele tingimusteta kodakondsuse andmine tundub ebaõiglasena. Mulle näib, et ka siin oleks vaja diskussiooni ühiskonnas, kuidas oleks tarvis seadusi muuta nii, et see ei tunduks kellelegi ebaõiglasena. Igal juhul on selge, et kodakondsust on mõistlik pakkuda ainult neile, kes seda soovivad.

Valitsuse tegemistest tuleb plusspoolele kanda haldusreformi reaalset teostamist, mis küll oli ette valmistatud eelmise valitsuse poolt. Küllap on siingi varjukohti -- üks neist on omavalitsusjuhtide poolne ärgitamine inimestel oma elukohta valesti registreerima ja selleks igasuguste kingituste tegemine. Tuleb siiski loota, et mõne aja pärast saavad juhid aru, et õige elanike arvu teadmine on juhtimisel oluline ja algatatakse vastupidine kampaania: registreeri end sellel aadressil, kus tegelikult elad.

Kõige suuremaks möödalaskmiseks pean siiski Rail Balticu lepingu kiiret ja tingimusteta allakirjutamist. Mõistlik olnuks oodata ära Ernst & Youngi tasuvusanalüüs ja seejärel analüüsida, kuivõrd projekt, mis summaarselt võib küll kasumlik olla, on ka Eesti riigile ja ühiskonnale kasulik. Arvesse tuleb võtta mitte üksnes majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid mõjusid ja igakülgset keskkonnatoimet.