Mihkel Nestor • 26. aprill 2017
Jaga lugu:

Eesti kiireima kasvuga riigiks

Mihkel Nestor  Foto: Raul Mee

Riigilt ei tasu majanduskasvu oodata, küll aga riskijulgetelt ettevõtjatelt, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Kui majanduskriisi järel oli Eesti majandus kiireima kasvuga kogu Euroopa Liidus, siis viimasel kahel aastal võistleme selles arvestuses viimaste kohtade pärast. Soovides jõukamatele riikidele järele jõuda, peab Eesti majanduskasv oluliselt kiirenema.

Eesti majanduskasv on viimastel aastatel ühiskonna ootusele alla jäänud. Kui finantskriisist taastumise aastatel 2011 ja 2012 kosus Eesti majandus kiireimas tempos kogu Euroopa Liidus, siis 2015. aastal platseerusime 23. ja mullu 20. kohal. Poolteise protsendi juurde jääv kasvutempo tähendab, et järelejõudmise asemel oleme jõukamatest riikidest pigem kaugenemas.

Ühelt poolt ei tasu mõne aasta nigelat kasvu üle tähtsustada – SKP mõõtmine ei ole täppisteadus ja tagantjärele võime avastada, et meie majanduskasvul polnud neil aastatel väga vigagi. Küll peaks muret valmistama prognoosijate pikaajalisem vaade Eesti majandusele, mis hindab siinse majanduskasvu potentsiaaliks keskmiselt 3% aastas. Et seda arvu ilmestada: eeldades Eestile 3% ja Soomele 1% majanduskasvu elaniku kohta, kulub sealse elatustaseme saavutamiseks peaaegu 50 aastat. Kui Soome majandus peaks kasvama 0,5% kiiremini, siis ligi 80 aastat. Enamiku jaoks on see aeg hoomamatult pikk ja oluliselt enam, kui oleme valmis ootama.

Riik ei kasvata majandust

Kuidas siis seisakust välja murda? Millegipärast kipuvad sellise küsimuse puhul pilgud esmalt riigivõimu esindajate poole pöörduma. Põhjendamatult. Avaliku sektori panus lisandväärtuse tekkesse on Eestis seni (õnneks) vähene ja rikkust loovad siiski ettevõtted. Ei ole mingisugust alust uskuda, et riik suudaks olla ettevõtjast nutikam, tegeledes ise äritegevusega või püüdes toetusmeetmete ja arengukavadega ette kirjutada, kuidas äri tegelikult ajama peaks.

Ennekõike peab Eesti riik ettevõtlusega tegeleda soovivatele inimestele pakkuma soodsat ja turvalist keskkonda oma ideede teostamiseks. Hoolimata eestlaslikust kalduvusest kritiseerida, oleme vähemalt rahvusvaheliste institutsioonide hinnangul seni sellega üsna edukalt toime tulnud. Kui riik mõnda ambitsioonikat investeerimisobjekti otsib, siis vääriks ehk riiklike üürimajade ehitamise asemel toetust mõne ülikooli rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele tasemele viimine, et põhihariduse kõrval vääriks imetlust ka Eestis antav kõrgharidus.

Vaja on rohkem julgust

Majanduskasvu aeglustumine on mõistetav, kuid sellega ei tule leppida. Eesti viimaste aastakümnete areng on muljetavaldav, kuid tegemist ei ole mustkunstiga. Järgides liberaalse turumajanduse põhitõdesid ja asudes lähedal maailma ühele jõukamaile piirkonnale, oli tõenäosus õnnestuda suur. Madal kulubaas pakkus soodsat võimalust siia tööjõumahukaid tegevusi üle tuua, vähearenenud siseturg lubas jällegi kasumlikult juurutada teenuseid, mis end mujal juba tõestanud.

Praeguseks on välisinvesteeringute voog aga aeglustunud – kes siia tulla soovis, on juba kohal. Edasine kasv eeldab liikumist väärtusahelas ülespoole või täiesti uusi ja kasumlikumaid ettevõtmisi. Näiteks IT-sektoris on meil ette näidata tõeline edulugu – info ja side tegevusalal loodud lisandväärtus on viimase viie aasta vältel kasvanud 60% ja olnud suurim panustaja majanduskasvu. Töötlevas tööstuses on lisandväärtuse kasv piirdunud aga 14 protsendiga.

Traditsioonilistes harudes tegutsevatelt ettevõtetelt meeletut arenguhüpet oodata ongi ehk liig. Suur osa meie tööstusest tegeleb puidutöötlemise, metallkonstruktsioonide ehitamise jms, mis ei ole kusagil maailmas ülisuure lisandväärtusega tegevusalad. Kasvuvõimalusi leidub siiski ka neis harudes.

Väikesed tööjõukulud on seni lubanud paljudel ettevõtetel püsida mugavas allhankija rollis, tegeledes vaid tootmisega ja lastes müügi ning turundustööd teha äripartneritel välismaal. Kahjuks on tootmine aga väärtusahelas üks kõige madalamalt tasustatud tegevusi ja selles lisandväärtust suurendada on raske. Et tööjõu hind jääb Skandinaavia tasemele alla veel aastakümneteks, siis eeldab oma kaubamärgi all välisturule konkureerima minek ettevõtjatelt suurt riskijulgust ja ambitsiooni. Pikemas plaanis on see aga üks väheseid võimalusi, kuidas oma töö eest rohkem teenida.

Suured ootused

Majanduskasvu kiirendaks ka see, kui kapitalikaupade, nt puit ja metallkonstruktsioonid, kõrval jõuaks Eesti eksportiva tööstuse toodang senisest enam otse tarbijateni. Kuigi erandeid leidub, on vaid vähesed ettevõtted suutnud kanda kinnitada Põhjamaade vabaajakaupade turul. Näiteks on Rootsi ja Norra ühed maailma suurimad haagis- ja autoelamute turud, nende tootmine ja turundus võiks ühele keskmise suurusega Eesti ettevõttele jõukohane olla. Sarnaselt on Läänemere piirkond Vahemere järel üks olulisemaid turge lõbusõiduks kasutatavatele veesõidukitele, mida Eestis küll toodetakse, kuid mille ekspordipotentsiaal on kindlasti suurem, kui oleme seni suutnud saavutada.

Suured ootused on seotud veel turgu kompavate innovatiivsete Eesti ettevõtetega, nt superkondensaatorite, postirobotite või pakiautomaatide tootjad. Kui mõnda neist peaks saatma edu, võib ka mõnel üksikul ettevõttel olla Eesti majandusele suur mõju. Laiapõhjalisem kasv nõuab aga igalt Eesti ettevõtjalt ja inimeselt leppimatust keskpärasusega ja julgust mõelda suurelt.

Jaga lugu:
Hetkel kuum