Tootlus enne, eetika pärast

Sageli on kuulda väiteid, justkui oleks tubaka-, õlle või hasartmängutööstusesse investeerimine ebaeetiline, sest sektorisse kuuluvad ettevõtted teevad inimestele liiga ning saavad oma teenistuse pahesid toetades. Investori peaeesmärk on aga oma rahahulga suurendamine ning selle prioriteediks seadmine ei tähenda tingimata eetikareeglitega vastuollu minekut.

Investori ülesanne pole kedagi korrale kutsuda või oma elu õigesti elama õpetada. Samuti ei saa ükski ettevõte oma teenust pakkudes teha kellelegi liiga. Keegi ei saa sundida tarbijat oma teenust ostma ning see, kas tekib pakkumisele vastav nõudlus, on iga ühiskonnaliikme isiklik otsus. Läheneda saab ka nii, et kui turul on soov osta tervist kahjustavaid tooteid, teeb investor ühiskonnaliikmete soove austades ja pakkumist toetades tarbijale hoopiski teene, saades selle pealt ka ise teatavat preemiat. 

Teiseks on eetilisuse puhul tegemist küllaltki laia mõistega. Ühe jaoks tundub ebaeetiline tubakatööstusesse investeerimine, samas teine võib viltu vaadata teatud regiooni investeerimisele. Mäletan hästi, kui supertootlust pakkuvale Venemaale investeerimist peeti vaenlase majanduse toetamiseks. Kolmandad kritiseerivad hoopis raha paigutamist laenudesse, sest see aitavat kaasa inimeste sattumisele võlaorjusesse. Kuidas üldse otsustada, milline investeering on eetiline?

Minu jaoks sobib investeeringuks igasugune ettevõtlus, mis on legaalne. Juhul kui tegemist on valdkonnaga, mille tegevust peetakse keskmisest riskantsemaks, tuleb investoril arvestada tavapärasest kõrgemate poliitiliste riskidega, mis võivad väljenduda valdkondlike maksude, nt aktsiiside kehtestamises. See aga tähendab, et suurem tootlus teenitakse välja tavapärasega võrreldes keerulisemat teed pidi. Tegemist on investori vaba valikuga, kas võtta kõrgema tootluse nimel suuremat riski.

Lisaks tõstatub küsimus, kui palju mõjutab investor aktsiaid ostes üldse ettevõtte käekäiku. Erinevalt IPOst ei saa juba börsil kaubeldavate aktsiatega tehtavatest tehingutest ettevõte raha juurde ning seega ei tee investor ka rohkem kurja. On ülekohtune väita, justkui käituks turult patusektori aktsiaid soetav investor ebaeetiliselt, toetades ühe või teise ettevõtte edulugu.

Viimaks võib eetilisusest rääkimine osutuda hoopiski kahepalgeliseks. Seda juhul, kui loobutakse patusektorisse investeerimisest, kuid tarbitakse samal ajal ise sinna kuuluvate ettevõtete toodangut, toetades seeläbi ikkagi tema tegevust.