Tiigrihüpe kütuseäris

Seadusemuudatus minimeerib maksupettuste võimaluse valdkonnas, kus näiteks 2010. aastal jäeti maksmata lausa 53% maksudest.

Kasutusele plaanitakse võtta online kütuse kontrollisüsteem, kus hakatakse kajastama kõiki kütuse ostu-müügitehinguid, v.a müük lõppkliendile. Peamine osa maksupettusi pannakse toime just kütuse mitmekordse edasi- (ja tagasi-)müügi käigus, kus ausal teel hangitud kütus seguneb salakütuse või lausa mootorikütuseks mittemõeldud kütteõliga. Toote saatedokumentides viidatakse aga kogu aeg originaalsele ehk ausalt hangitud partiile, mistõttu suvaliselt edasimüüjalt ostetud kütuse puhul ei pruugi selle tanklasse jõudes kellelgi enam kindlust olla, palju on selle tootekoguse pealt tegelikult makse makstud ning kust see kütus tegelikult pärit on.

 

Kütuse kontrollsüsteemi rakendamise järel muutub kütuseturg läbipaistvamaks, sest iga maaletoodud kütusepartii teekonda on võimalik elektrooniliselt jälgida ning maksu- ja tolliametil avaneb võimalus õigeaegselt tõkestada kahtlaseid kütusetehinguid, mille tagantjärele uurimine võtab praegu palju aega ja ressursse. Kuna mootorikütuste käitlemine muutub jälgitavaks, siis eeldatavasti väheneb ka kohalik „kütusetootmine“, kus raskekütteõlist ja muudest mootorikütustele sarnastest komponentidest segatakse kokku diislikütusega sarnanev toode, mis lõpuks müüakse mitmekordse kasumimarginaaliga pahaaimamatule lõpptarbijale.

Lisaks kütuse ostu-müügi tehingute registreerimisele tuleb arvele võtta ka kõik kütusemahutid (suurusega min 5 m3-st). Kütuseid saab tarnida seejärel vaid registris olevasse mahutisse, võimaldades nii siduda omavahel füüsiliselt toote ja selle saatedokumentatsiooni. Seadusemuudatus tagab ka selle, et kütust ei ladustata keskkonnale ohtlikes või siis selleks mitte ettenähtud mahutites.

Kuna elektrooniliseks muutuvad tulevikus ka kõik saatelehed ja toodete kvaliteedi vastavussertifikaadid, väheneb nii paberikulu ning kontrollimisele kuluv aeg. Kui kogu kütustega seotud dokumendid on kajastatud online-kontrollsüsteemis, siis pole need ka enam nii lihtsalt võltsitavad.

Kõige lõpuks viiakse kütusemüüjatele määratud tagatisrahad vastavusse teostatavate tehingute mahtudega. Seda ennekõike selleks, et vältida olukordi, et ühekordse ostu-müügi tehingu järel pankrotti lastud ja seeläbi maksud maksmata jätnud ettevõte teeks tehinguid suurema summa eest kui tema poolt makstud tagatis.

Kõik see kõlab ehk põhjendamatult rangena. Kütuse jaemüügiga tegeleva ettevõtte juhina saan aga kinnitada, et ausatel kütusemüüjatel on lihtsam taluda mõningast ebamugavust lisanduvate kontrollide näol kui aastaid konkureerida makse mitte maksvate ettevõtetega ning edendada sealjuures jätkusuutlikult oma äri.

Alles hiljuti, vastates ajakirjaniku küsimusele, kumb on Circle K-le tähtsam, kas kütus või kabanoss, jõudsin arutelu käigus tõdemuseni, et kuigi mõlemad tooted on meile väga olulised, siis on kaasaegne tehnoloogia viinud sinna, et kütusemüügis ei ole teenindaja roll enam nii tähtis – toodete tarne üle otsustavad Euroopa logistikakeskuse spetsialistid algoritmide abil, kütuseveokid on varustatud kaasaegse tehnoloogiaga, mis väldib toodete segunemist ja võimaldab asjaajamist praktiliselt paberivabalt; mahutid tanklates on varustatud eri anduritega, mis jälgivad 24/7 toodete kvaliteedile vastavust jnejne. Kuna ligi pooled Circle K täisteenindusjaamade klientidest tangivad ja maksavad kütuse eest pumba juurest lahkumata, siis võime öelda, et teenindajat kütuse müügiks sisuliselt pole vaja. Sellest annab tunnistust ka suur automaattanklate arv Eestis.

Kasutuselevõetav kütuse kontrollisüsteem viiks taolise kütusevaldkonnas toimunud tiigrihüppe lõpuni. Mootorikütuste tellimist, tarnimist ja ladustamist oleks seejärel võimalik selgelt jälgida ning tagada seeläbi nii toote kvaliteet kui ka maksude maksmine.

On loomulik, et mitte kõik mootorikütuste jae- ja hulgimüüjad ei rõõmusta sellist seadusemuudatust nähes. Lisaks maksupettustelt saamata jäänud tulule teeb nii mõnegi (väiksema) kütusemüüja murelikuks vajadus soetada tehnikat – olgu need siis arvutid kontorisse või pardakompuutrid kütuseveokitesse.

Samas – äkki siiski on õige aeg astuda ka kütusevaldkonnas 21. sajandisse ning karmistada nõudeid ühtede keskkonnaohtlikumate toodete (nagu fossiilsed kütused ju on) käitlemiseks, et tagada nii keskkonna ohutus kui ka toodete kvaliteet tarbijate jaoks. Vaadates eestlaste autoparki, siis hakkab ümber saama tanklate aeg, kus maapealsetest kergelt roostes tünnidest müüakse teadmata päritolu vedelikku. Uus süsteem peaks kõigile uudishimulikele andma soovi korral selge vastuse, kust täpselt tuli see kütus, mis auto paaki jõudis. Ning lisaks kindluse, et tegemist on ausa kütusega, mille pealt kõik maksud on makstud.