Metsaelukatele peab kodu alles jääma

Mets on esmajärjekorras ökosüsteem ehk selle osaks oleva elus ja ka eluta looduse elukeskkond, mille säilimine tuleb tagada nii täna kui ka tulevikus. Metsa raiumine puidu saamiseks on vajalik ainult inimeste, mitte metsalooduse säilimiseks ja heaoluks, mistõttu tuleb seda teha nii, et metsad tervikuna ei kannataks.

Samas saab igaüks meist aru, et konkreetse langi või isegi puu raiumisega asukoha elukeskkond muutub ja muutuvad ka elutingimused – kehvemaks nendele, kes eelistasid kõrgete puude varjus elutseda; neile, kes valgust hindavad, ilmselt paremaks. Lankide vaheldumine looduses eri vanuses metsadega tagab selle, et ka tulevikus on nii puiduvarumisvõimalus, kui marja- ja seenemetsad, matkarajad jm kaasnev, ka elukeskkond.

Tartu Ülikooli teadlaste ning valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonidega Riigimetsa Majandamise Keskuse ühiselt läbi viidav salu- ja laanemetsade inventuur annab võimaluse tulevikus ka nendel metsaliikidel elupaika leida, kes ellujäämiseks just vanu ja ideaalis puutumatuid metsi vajavad.

Kuna inimajaloo vältel pole inimesest puutumatuna jäänud metsi kuigi palju alles, tuleb neid uuesti tekitama hakata. Ainus viis seda teha, on nad võimalikult kiiresti majandamisest välja viia.

1. septembriks oleme suurima säilinud potentsiaaliga metsaosad on riigimetsa massiivide hulgast välja valinud, siis saame neid ka avalikkusele tutvustada ning vajaliku kaitse tagada. Tegemist on nn viimaste vajakutega, mis kokku lepitud range kaitse all metsade hulka viiakse – ülejäänud metsatüübid ja ka suurem osa kogu kaitset vajavast metsa pindalast on praeguseks juba range kaitse alla võetud.