Vilja Kiisler • 4 september 2017

Tuimuse õpilased

Kõrb  Foto: Panthermedia

Vaikselt ja märkamatult ületas eelmisel nädalal Äripäevas uudiskünnise tõsiasi, et Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison nimetas migrante mustuseks ja nõudis, et Eesti peab olema „puhas“.

Ükski ei karjatanud, ainumaski häirekell ei teinud häält, tuhmimgi tuluke ei löönud põlema; üksnes Madison ise teatas Twitteris, et kui see migrant on loomalik vägistaja, siis on mustus veel väga leebelt öeldud, ja kahetses, et valis ehk liiga pehmed väljendid.

Aasta oli 2013, kui Madisoni erakonnakaaslane Martin Helme sõnastas oma immigratsioonipoliitilise soovituse: „Kui on must, siis näita ust.“ Tolle kurikuulsaks saanud tsitaadi pillas Helme Tallinna TV saates, kus ta ütles ka: „Siis tehakse neile Virumaale keskus, nad hakkavad seal kohalikes külades käima varastamas, rüüstamas, vägistamas – sest täpselt seda nad teevad, muud nad ei teegi – ja siis räägitakse meile, millised rassistid kohapeal on ja nendega läbi ei saa. Milleks meile sellist jama? /---/ Ma tahan, et Eesti oleks valge riik.“ Tookord puhkes elav poleemika, sest midagi säärast ei olnud Eesti poliitilisse kultuuri varem kuulunud. Šokk oli ehe ja valus.

Ent vahepeal on paljugi muutunud. Kunagine Reformierakonna välisminister ja europarlamendi saadik, hiljem Rahva Ühtsuse Erakonna moodustanud Kristiina Ojuland on väljendanud muret selle pärast, et valge rass on ohus, eestlaste ajud aga olevat nii pestud, et aetakse mingit poliitkorrektset ila. Tänaseks oma vaimsesse koju, EKRE rüppe jõudnud telemees Hannes Võrno on mustanahalisi põgenikke nimetanud murjaniteks ja metsalisteks, seda avaldust tehes oli ta kaitseväe ohvitser. Kunagine teleajakirjanik, nüüd samuti EKREga liitunud Urmas Reitelmann on rääkinud Euroopasse valguvast saastast, tavalisest inimrämpsust, mugavusprussakatest, keda tuleb tõrjuda kõigi vahenditega. Neid sõnu öeldes oli Reitelmann kaitseliidu avalike suhete osakonna töötaja. Ettetoodu on vaid mõned meeldejäävamad näited – sarnaseid tsitaate on eesti meediast läbi käinud hulgi.

Ei kuule, sest karjuvad

Seetõttu pole ka imekspandav, et Madisoni avaldus enam kedagi kõrvu kikitama ei pannud: ka ajakirjanikud on sääraste tsitaatide fooniga niivõrd ära harjunud, et isegi kui säärane väljaütlemine üle veebimeedia uudiskünnise lastakse, siis pigem teadmisega, et hulk kommentaatoreid kiidab ütlejale takka. Ent kui varem oli selliste sõnavõttude võimendamisega võimalik välja peksta sadu kommentaare, siis nüüd läheb juba kehvemini: reformierakondlasest riigikogulase Madis Millingu „Loomulikult ei ole kõik moslemid terroristid, aga kahjuks viimasel ajal on kõik terroristid olnud moslemid“ tootis Postimehe veebis kõigest 47 kommentaari.

Jaak Madison on EKRE aseesimees ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees. Euroopa Liidu asjade komisjonil on Euroopa Liiduga seotud küsimuses otsustav ja koordineeriv roll, komisjon annab mandaadi Eesti seisukohtadele ELi ministrite nõukogu kohtumisteks. Missugune on Madisoni sisend Eesti EL-i asjade kujundamisse, pole ilmselt raske kujutleda. Twitteris, kus Madison oma avalduse tegi, esineb ta nimelt EKRE asejuhi ja ELi-komisjoni asejuhina – mitte et poliitiku puhul oleks üldse võimalik poliitilisi ja eraisikuna väljaöeldut lahutada.

Võib-olla pole kõigil meeles, et Eesti taasiseseisvumise aastal sündinud Madison sisenes poliitikasse skandaaliga, mis puhkes, kui ilmnes, et 2012. aastal on ta oma blogipostituses avaldanud sümpaatiat Hitleri suhtes, kes olevat Saksamaa sügavalt p...sest välja tõmmanud. Tookord mõistis tema koduerakond hukka pigem meediakäsituse „hüsteerilisuse“ kui Madisoni seisukoha enda. Erakonna esimees Mart Helme teatas, et Madison olevat rääkinud majandusest, mitte õigustanud koonduslaagreid. Tol korral leidis ajakirjandus sotsiaalmeediast veel ühe Madisoni postituse, mis nõudis rahvuslikku puhastust, et ülekaalu saavutaksid venelaste hulgas just need eestimeelsed.

Enne sõna, siis tegu

Tänaseks on EKRE riigikogus esindatud erakonnana suutnud avalikku ruumi kujundada määral, mida on raske üle hinnata. On öeldud asju, mille ütlemine varasema kahekümne iseseisvusaasta jooksul olnuks mõeldatamatu, ja nüüdse seisuga ei üllata see enam kedagi. Kuivõrd inimesi suudab üldse veel miski šokeerida maailmas, kus Ameerika Ühendriikide president on Donald Trump, Suurbritannia on lahkumas Euroopa Liidust, sõjal Süürias ei paista lahendust, Põhja-Koreast lähtuv sünge oht on hoomamatult suur ja meie siin elame peatselt algava Zapadi hinguses, on omaette küsimus, millel ei ole head vastust.

Kui sotsiaaldemokraatide liidri Jevgeni Ossinovski esimest vastuhakku EKRE raadamispoliitikale võeti kui julget sammu – oravad olid nimelt valitsuserakonnana, kõrvad ludus, lihtsalt vaikinud –, siis praegu osaleb ka meedia Eesti poliitika uue kuuma paari, EKRE ja sotside vastasseisu tagantkütmises. Raske öelda, kui palju on sotside kohalike valimiste eelses vastandumises EKREle veel ehedat vastuseisu inimvaenulikele ideedele ja kui palju pelka poliittehnoloogiat: vastasseisud müüvad alati ja toovad reeglina kasu mõlemale poolele.

Laiemalt on aga küsimus selles, kust algab vaimne tuimus ja millega see lõpeb, missugused on tagajärjed. Tõenäoliselt algab see ükskõiksusest sõnade vastu, ükskõiksus sõnade vastu aga kasvab aga peagi ükskõiksuseks tegude suhtes – sest kus sõnu enam tähele ei panda, lõpeb ka mõte ja mõtlemine, mis käib enne tegu. Mida rasvasemaks ja teravanurgalisemaks muutuvad sõnad, seda suuremaks kasvab mõttelagedus. Vaikselt ja märkamatult on meistki saanud tuimuse õpilased, kes ei näe, kuidas kasvab kõrb, kuidas lageneb ja laguneb vaimne ruum, millelt määratleda inimene olemist. Kes loobub märkamisest, ei ole enam meelemärkusel – siis saavad võimalikuks teod, mida aastakümneid hiljem, ehk taas meelemärkusele tulles, on inimesina võimatu mõista.

Hetkel kuum