Mida Läti maksud meiega teevad?

Õigemini oli meil selline maksureform aastal 2000, kui läksime üle äriühingu maksustamisel kasumi teenimise ajahetkelt kasumi jaotamise ajahetkele. Nüüd on siis Läti poliitikud jõudnud järeldusele, et see idee vääriks kopeerimist.

Muidugi ei tasuks arvata, et see oleks kõigi lätlaste üksmeelne otsus. Nagu iga olulise maksupoliitilise muudatuse puhul on pooldajaid ja vastaseid, on ka neid, kes arvavad, et juba mõne aasta pärast loobub Läti „Eesti“ äriühingu maksustamise mudelist. Eks seda näitab aeg. Kui lisada siia Lätis eelseisvad astmelise progresseeruva tulumaksu ja regresseeruva maksuvaba tulu ning dividendide maksustamise muudatused, siis läheb olukord veelgi huvitavamaks.

Baltikumis tegutsevatele ettevõtjatele tähendab see vajadust kriitiliselt üle vaadata oma kontserni omandi- ja finantseerimisstruktuur ning üleüldine äriline toimimisloogika. Kuna Lätis on alates 2018 Eestiga sarnane äriühingu kasumi maksustamine, siis kaob Lätiga võrdluses Eesti eelis neile, kes soovivad kasumit akumuleerida (tulumaks 0%) ning Eesti puudus neile, kes soovivad iga-aastast madalama maksumääraga kasumi jaotamist (15% maksumäär). Kuna Leedus jääb kehtima praeguse Läti süsteemiga võrreldav iga-aastane kasumi maksustamine (15% maksumäär), siis võib lähiaastateks prognoosida huvitavaid arenguid.

Nimelt Läti iga-aastast madalamat maksumäära nautinud Eesti ettevõtjad liiguvad edasi oma struktuuridega Leetu või tagasi Eestisse. Samuti on aastate jooksul terve hulk leedukaid teinud Eestisse äriühingu, et saada kasu meie äriühingu tulumaksust. Nüüd võivad nad viia need struktuurid üle Lätti kui geograafiliselt lähemasse riiki. Võib arvata, et Põhjamaade poolt vaadates võib pikemaajalises perspektiivis tekkida arusaam, et Baltikumis puudubki iga-aastane äriühingu tulumaks, ning siis peavad leedukad hakkama selgitama oma erisust.

Kuna Läti hakkab teatud kontsernisiseseid laenusid ja lootusetuid nõudeid maksustama, siis sellest aspektist on Läti uus maksusüsteem meiega võrreldes oluliselt karmim. Teisest küljest jääb Lätis ka uue süsteemi puhul tütarühingu müügi maksuvabastus (osaluse hoidmiseks on nõutav kolmeaastane periood), mida Eestis pole, ehkki sellest on siin palju räägitud ja korra on see teema isegi jõudnud koalitsioonilepingusse. Tütarühingu osaluse müügi maksuvabastus on paraku holding-jurisdiktsiooni puhul üks elementaarne eeldus ning see eelis jääb Baltikumi võrdluses endiselt meie lõunanaabritele ning ka Põhjamaadele.

Ehkki Eestis on alates 2019 võimalik rakendada 14% suurust maksumäära äriühingu kasumi regulaarsel jaotamisel, siis pigem olen skeptiline, et see muudaks Eestit oluliselt atraktiivsemaks. Või kui muudabki, siis ainult Lätiga võrreldes.

Nimelt on Eestis madalama maksumäära rakendamise eelduseks alates 2018 tavamääraga 20% kasumi jaotamine ning kui omanikuks on füüsiline isik, siis paraku muutub maksuarvestus palju keerulisemaks ilma, et annaks maksueelist. Suurte globaalsete kontsernide Ida-Euroopas allhanget tegevad üksused toimivad enamasti kulupõhisel meetodil ja seega siinne kasum on nagunii marginaalne.

Start-up-äriühingud aga sageli kasumit ei teeni ning kui leivad suurinvestori, siis tavaliselt viiakse peakontor ja intellektuaalne omand siit ära. Seega saavad kasu muudatusest eelkõige Eesti turule suunatud äriühingud, kelle Eesti kõrgeim emaühing pole füüsilise isiku omanduses. Omaette küsimus on, kui palju neid on ning kas nad on kasumi jaotajad või pigem reinvesteerijad. Seega on positiivne, et antakse 14% suuruse maksumäära võimalus, kuid karta on, et see ei too oodatud efekti, sest võrreldes null protsendiga on see ikkagi ääretult suur kulu.

Tööjõumaksude asjus on nii Lätis kui Eestis käsil muudatused, mida pole aastaid nähtud. Lätis tuleb progresseeruv tulumaks ning mõlemas riigis suureneb maksuvaba tulu. Seega jääb uuest aastast madalama palgaga inimestele rohkem raha kätte. Eestis siis maksuvaba 500 eurot kuus kuni 1200eurose brutotasuni ja sealt väheneb nullini 2100eurose brutotasu puhul. Lätis seevastu on maksimaalne maksuvaba tulu 200 eurot kuus ja see kaob 1000eurose brutotasu juures (kalendrikuus).

Kui vähemalt osa sellest rahast läheks investeeringuteks, siis võiks nende inimeste elujärg pikemas perspektiivis paraneda. Kui aga see lisaraha läheb otse tarbimisse, siis toob see kaasa lühiajalise tarbimispeo mõlemas riigis, mille tapab mõne aastaga kaasnev hinnatõus. Siis on poliitikutele küsimus, milline on järgmine lühiajaline doping, millega rahvale korraks heaolutunnet pakkuda. Seega suureneva maksuvaba summa eelis on see, et palgaskaala keskmisest madalamas otsas tõuseb inimeste netosissetulek ja seega säilib regioonis praegune konkurentsivõime madalama lisaväärtusega töökohtade asjus.

Suurem muudatus on Lätis aga astmeline tulumaks. Nii on aastatulu kuni 20 000 eurot maksutatud tulumaksuga 20%, mis on tänasest madalam. Samas on üle 20 000eurose aastasissetuleku puhul tulumaks 23%, mis vastab Läti tänasele tulumaksumäärale. Tehniliselt suureneb maksumäär ka üle 55 000eurose aastasissetuleku puhul, kuid kuna seda piirmäära ületavas osas teenitud tulult makstud solidaarsusmaks tasaarveldatakse tulumaksuga, siis sisuliselt maksukoormus ei suurene. Küll aga suureneb Lätis sotsiaalkindlustusmakse määr ühe protsendipunkti võrra ning lisaks suureneb dividendilt makstav füüsilise isiku tulumaks paari aasta jooksul 10%lt 20%le.

Seega võib öelda, et Läti sotsiaalmaksulae „teine tulemine“ aastal 2014 on tänaseks lõppenud kõrgema astmelise tulumaksuga. Kui Lätis kehtestati sotsiaalmaksu ülempiir, siis oli see eelkõige kõrgepalgaliste sotsiaalsete hüvede piiramise eesmärgil (haigusrahad, vanemahüvitised, koondamishüvitised), mitte töökohtade loomise soodustamiseks. Kui hüvede piiramine oli saavutatud, siis kehtestati aastast 2016 solidaarsusmaks, mis pidi kompenseerima laekumata sotsiaalmaksu tasudelt, mis ületasid sotsiaalmaksu ülempiiri. Nüüd siis kehtestatakse aastast 2018 sotsiaalmaksu ülempiiri ületavatele tasudele oluliselt kõrgem tulumaksumäär, kuid kuna see tasaarveldatakse solidaarsusmaksuna laekuv rahaga, siis sisuliselt maksukoormus jääb samale tasemele. Kõrgepalgaliste „loksutamist“ on seega palju olnud. See näide demonstreerib ehedalt, mis juhtub, kui valitsuste vahetumisel iga uus koalitsioon püüab oma maksupoliitikat ajada.

Kokkuvõttes nõuavad Eesti ja Läti maksumuudatused veidi harjumist ning oma parima ärimudeli leidmist ning tahaks loota, et sõltumata valitsejast osatakse hinnata maksusüsteemi pikaajalist vaadet, pööramata seda päevapoliitika osaks. Võib-olla on vahel isegi lihtsam leppida valimislubadusega tee-ehitust samast kohast jälle jätkata järgmisel valitsemisperioodil, kui lubadusega viia läbi järjekordne maksureform.