Tõsta palka kas või natuke, kui palju ei saa

Sattusin paari aasta eest Leipzigis suurde BMW tehasesse, kus rahvusvahelisele seltskonnale tehtud ringkäigul jagasid selgitusi kaks meest: üks lipsuga, teine tunkedes. Lipsu oli kapist üles leidnud kohaliku töönõukogu esimees, kelle igapäevane töö on lihvida tootmist töötajate tähelepanekutest lähtuvalt.

Hästi haritud ja kindlasti ka ülihästi tasustatud tehasejuht pidas aga oluliseks mõjuda koduselt paarituhandele töötajale, kes vabrikul hinge sees hoiavad. Oli näha, et juht ei liikunud masinate vahel esimest korda, paljusid töötajaid tundis ta nägu- ja nimepidi.

Eestis peetakse sellist rahvalikkust tihti üleliigseks ja koormavaks. Olen näinud tööandjaid, kes ei julge saalitäie töötajate ees lihtsamaidki otsuseid selgitada. Seal, kus isegi omanik on töötajatele oma, on ka suhted hoopis teistsugused. Ettevõtte juhtidel tekib võimalus mõista, mis on töötajate suuremad probleemid. Samuti näeb ära tootmise kitsaskohad, mis võivad tööviljakust alla viia. Saab ka aimu, kes vahejuhtidest oma rollile alla kipuvad jääma. Ole empaatiline!

Kui seni kiputakse streike seostama ainult ametiühingutega, siis Rakvere juhtum näitab, et hoopis ametiühingute eemalhoidmine võib viia kontrollimatute väljaastumisteni. Ametiühingutel läheb hapuks halvimal juhul 10% läbirääkimistest, ja siiski on tagatud, et osatakse teha koostööd ja lepitakse. Eestis on streike vähe just tänu sellele, et ametiühingud on üldjuhul konstruktiivsed ja oskavad näha töötajate ühiseid huvisid tööandjatega.

Ametiühingud aitavad õigel ajal märgata suuremaid ja väiksemaid juhtimisvigu ning annavad endast parima, et tippjuhtkond oleks õigesti informeeritud allkorrustel toimuvast. Suuremal ametiühingul on olemas ka sektoritunnetus, sest neil on informatsioon ka kohalike konkurentide palgapoliitika ja juhtimispraktikate kohta. Seetõttu pole harvad olukorrad, kus just ametiühingute kaudu tuleb majja uut infot ja värskeid mõtteid majandustulemuste parandamiseks.

Olen palju näinud juhte, kes hindavad ennast finantsküsimustes vastutustundlikuks ja jätavad igaks juhuks palgad tõstmata, sest ei tea, mida tulevik toob. Tundub, nagu hoitaks niimoodi ettevõtte riske madalal. Tegelikkuses konverteeritakse finantsrisk maineriskiks, halvemal juhul seatakse ohtu tootmise toimepidevus.

Jättes mitu aastat järjest palgad tõstmata (olgu põhjuseks raske turuolukord või justkui ülemaksmist tõestavad palgauuringud), kogutakse riski, et kumuleerunud mahajäämus tuleb tasa teha kiirkorras ja ettevõtte jaoks kõige ebasobivamal hetkel. Soovitan raha leida igal aastal, et kas või sümboolseltki kõiki palganumbreid nihutada. Ettevaatlik tasub olla ka Eestis tegutsevate personaliettevõtete palgauuringute tõlgendamisel, sest kitsa turu kohta on neid päris mitu, mistõttu nende võrdlusbaas kipub minu kogemuse järgi jääma päris ahtaks.