Milleks külalistöötajale eesti keel?

Filoloogiaõppe vilistlasena olen ma kahe käega poolt, kui võõrtööjõu sissetoomisel kehtestatakse karmid nõuded välismaalaste keeleõppele. See on ju leib minu kursa- ja võitluskaaslaste laual.

Majanduslikult mõtleva inimesena kardan aga, et tegemist on nii õpetaja kui ka õpilase aja raiskamisega.

Kuigi Euroopa kõrgematele palkadele jääme veel suurelt alla, siis keskmiste grupis oleme mööda läinud nii Portugalist kui ka Kreekast. Välismaalaste huvi hooaja- või ajutise palgatöö vastu Eestis ainult kasvab.

Külalistöötaja on inimene, kellele on antud ajutine õigus riigis töötada, võtta vastu töötasu ja maksta selle pealt maksud. Külalistööjõul enamasti puudub huvi siduda end töökoha riigiga, sest palka teenitakse eluks kodus. Milleks kulutada aega ja raha, et õpetada keelt inimesele, kes pole pikaajalises perspektiivis selle kasutamisest põrmugi huvitatud? Kas pole targemaid viise, kuidas neid kasutada eesti keele ja kultuuri püsimise tagamiseks?

Kui aga riigil ongi just nimelt soov siia saabuvaid töötajaid siduda meie ühiskonnaga ja kaotada liitsõnast võõrtööjõud selle esimene osa, siis tuleks seda teha ausalt ja avalikult.

Välismaalt saabuvatele töötajatele riigikeele õpetamise kohustuse peab riik võtma enda kandma. Ja sellega saatma nii tööliskülalisele, tema võõrustajale kui ka Eesti valijaskonnale selge sõnumi, et riik on võõrtööjõu kodustamisest huvitatud ja garanteerib selle protsessi kvaliteedi.