Sihipärane saamatus viib tarbija taskust miljoneid

Ei ole harv olukord, kui külastad kauplust kampaaniajärgsel päeval ja satud fakti ette, et müügisaalis väljapakutud kauba soodushind kassasse jõudes kuidagi enam ei kehti. Sageli on vahed sentides ja olulist kahju see kaasa ei too ning pealegi pakub kassiir, et ostukohustust ju ei ole. Kuid hinge jääb juhtunu kriipima küll.

Sama väidavad nii siseriiklikud kui ka rahvusvahelised uuringud – iga kuues küsitletuist on kogenud hinnaerinevusi. Teema aktuaalsust kajastab kõige teravamalt Eesti Konjuktuuriinstituudi poolt läbiviidav iga-aastane uuring “Tarbijakaitse olukorrast Eestis“, mis toob välja just hinnaerinevused, kui tarbijaid kõige enam häiriva asjaolu.  

Seaduse vaatevinklist on tegemist keelatud kauplemisvõttega ehk odavama hinnakuvandi loomisega ostjale, mis ärgitab tarbijat tegema ostu, mida ta ehk tavahinna puhul ei teeks. Olukorra  teeb keerulisemaks asjaolu, et tõenäoliselt jääb hinnaerinevus kassas paljudel juhtudel ostja poolt märkamata ja sisuliselt leiab aset pettus. Selline käitumismuster on lõppeks ka karistatav.

Kaupluse vaates üritatakse probleemi leevendada, viidates inimliku võimekuse, jõudluse ning ressursi piiratusele. Tarbijakaitseameti testostudest ja kaupluse töötajatega peetud vestlustest ilmneb, et probleemid saavad alguse peaasjalikult sagedaste suuremahuliste sooduskampaaniate järel, kui järgmiseks päevaks ei ole suudetud hinnakorrektuure müügisaalis sisse viia. Kassasüsteemis on korrektuuri tegemine märksa lihtsam ning see jõutakse ära teha. Tulemuseks on hinnaerisused ja tarbijate pahameel.

See ei juhtu kogemata

Tegemist ei ole ühe kaupluse töökorraldusliku suutmatusega või laiskusega, vaid süsteemse planeeritud korraldamatusega või sihipärase saamatusega, mille eest saab vastutuse võtta eelkõige ettevõtte juhtkond. Ainult süsteemse lähenemisega ja ettevõtte juhtkonna korraldusel on võimalik lisada või paigutada ressursse ümber nii, et oleks tagatud õige hinnateave ning ostjate rahulolu.

Kui ei soovita rakendada nii palju inimtööjõudu, on kauplustel juba ammu võimalik hankida endale elektroonilised hinnasildid, millel muutub hind sünkroonselt kassasüsteemiga. Ehk leidub teisigi tehnilisi või töökorralduslikke meetmeid.

Paljud suuremad kaubandusketid on aastate jooksul avalikult andnud lubaduse aktsepteerida müügisaali hindu, kui need peaksid osutuma madalamaks kui kassas kajastuv. Siin on aga kaks probleemi. Väga sageli ei tea kassapidaja midagi juhtkonna poolt avalikkuse ees antud lubadusest või ei oska ostja seda nõuda. Teine, ning veelgi suurem probleem on,  et need korrad, kui ostja hinnaerinevust märkab, on jäämäe veepealne osa.

Probleem on laialt levinud

Tarbijakaitsjate poolt sel sügisel korraldatud kontrollide käigus ilmnesid sellised süsteemsed puudujäägid hindade korrektsuse osas kõikides kontrollitud Eesti juhtivates kauplusekettides. Mõningatel juhtudel ulatusid erinevused kuni 10 protsendini tegelikust hinnast ja seda tarbija kahjuks. Keskmiselt jäi hinnaerinevus 3-4 protsendi piiridesse, millest ligikaudu kolmandik võis olla tarbija kasuks. Ülejäänud kaks kolmandikku sihipärase saamatusega tarbijate taskust välja õngitsetud rahast moodustab aasta jooksul summa, mida ei mõõda enam kümnetes eurosentides, vaid mis võib kokkuvõttes ulatuda kuue- ja enamagi kohalise numbrini.

Ettevõtete retoorika, et eksitakse ka tarbija kasuks ja et ollakse ka ise oma suutmatuse ohver, kõmiseb tühjalt. Sisuliselt antakse ostjatele mõista, et me kompenseerime oma saamatuse hinnaavaldamises teie rahaga.

Ehk tasuks tarbijate silmis oma usaldusväärsuse nimel ja ka otsese rahalise kahju vältimiseks iga-aastaselt kaotatav raha investeerida süsteemi, mis tagab korrektse hinna.