Rahapesijad otsivad uusi ohvreid

Arvestades, et tänaseni puudub Eestil riiklik riskihinnang, mis kaardistaks riskantsemad ja vähem riskantsemad ettevõtlussektorid, tegevused ja toimingud, on ka keeruline määratleda, kus jookseb piir nende ettevõtjate vahel, kes on rahapesu tõkestamise mõttes kohustatud isikud (nt pangad, advokaadibürood, raamatupidajad, kinnisvaramaaklerid jne) ja kes ei ole. Seadus annab loetelu, kuid juba tänane praktika on kinnitanud, et loetelu alla mahuvad RAB-i hinnangul ka isikud, kes grammatiliselt sinna ei peaks justkui kuuluma.

Pahaaimamatu vahemees

Üks levinud rahapesu skeem on selline: tavaline Eesti ettevõte A saab isikult X ettemaksu, rahalise tagatise või ekslikult suurema makse ja mingil põhjusel palub X kanda raha tagasi mitte endale, vaid isiku Y kontole. Seejuures kinnitab X, et Y on temaga seotud ühing või et ta on oma nõude andnud Y-le üle. Hiljem selgineb, et raha oli tegelikult kuritegelikul teel saadud ja vaheisikut läks X-l ja Y-l vaja selleks, et Y-i kontole laekuks makse hea mainega usaldusväärselt isikult. Ja ongi kõik, skeem koos.

Kas sellises skeemis heauskselt osalemine on risk vaid rahapesu tõkestamiseks kohustatud isikule või kõigile ettevõtjatele? Kas riskid maandaks ettevõtja jaoks see, kui ta esitaks äripartnerile täiendavaid küsimusi? Kui ta küsimusi ei esita, kas siis on asi juba kriminaalne?

Rahapesuriskid ei ole ammu enam seotud sellega, kui keegib tahab maksta suures summas sularahas.

Soovitatav on, et iga ettevõtja mõtleks selle peale, kas ta ise ja tema töötajad suudaks rahapesu ära tunda või teavad kedagi, kes seda suudaks.

Autor: Villy Lopman ja Karl-Erik Esko