Uus seadus lubab teha miljonitrahve

2018. aasta maikuus kohalduma hakkava isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR) valguses on palju räägitud rikkumiste eest ettevõtteid ähvardavatest kümnetesse miljonitesse ulatuvatest trahvidest. Selle kõrval on märkamata jäänud asjaolu, et hüppeline trahvimäärade kasv ei puuduta üksnes andmekaitseõigust. Hiigeltrahvide kohaldamiseks vajalikud muudatused Eesti karistusõiguses on juba ette valmistatud ning eelnõu esitati 8. veebruaril riigikogule.

Eelnõu kohaselt saaks väärteokaristusena kohaldada kuni mitmekümne miljoni euro suurust ning teatud juhtudel isegi suuremat rahatrahvi näiteks krediidiasutustele, väärtpaberituru osalistele, samuti ettevõtetele, kes peavad järgima rahapesu- ja andmekaitsenõudeid, ning teatud koosseisude puhul isegi mis tahes isikutele.

Kui kõrvutada uusi numbreid praegu kehtivate väärteokaristustega, on tegemist ulatusliku muudatusega. Täna võimaldab kehtiv karistusseadustik füüsilist isikut karistada kuni 1200eurose ning juriidilist isikut kuni 400 000eurose trahviga. Kavandatava muudatuse tulemusena kerkivad rahatrahvi ülemmäärad teatud valdkonna väärtegudes seega enam kui 10 000 korda.

Eelnõu materjalidest paistab silma seadusandja dilemma, kas hiigeltrahve tuleks kohaldada paindlikuma regulatsiooniga haldusmenetluses või hoopis väärteomenetluses. Kuigi Euroopa Liidu õigusaktid viitavad kõrgetele trahvidele just halduskaristuse mõistet kasutades, on Eestis kehtivale haldusõigusele karistamine pigem võõras. Eelnõus tehtud valik - kohaldada senisest oluliselt kõrgemaid trahve väärteomenetluses - tähendab, et rikkujat potentsiaalselt ähvardava 20 miljoni euro või suurema trahvi menetlemine toimub täpselt samade reeglite järgi nagu täna menetletakse näiteks bussijänese väärtegu.

Rikkuja kaitseõiguse seisukohalt on see valik igati põhjendatud, sest väärteomenetlus peaks olema ideaalis põhiõigusi tagav menetlusliik ning oluliselt rangema tõendamisstandardiga kui haldusmenetlus.

Murekohana saab välja tuua, et võimaliku hiigeltrahvi suurus muutub raskesti prognoositavaks. Riigikohtu järjepidev praktika on, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine. See tähendaks seda, et maksimaalses määras hiigeltrahv - 20 miljonit eurot - jagatakse pooleks ning hinnatakse, kas isiku süü suurus toetab karistuse määramist alla 10 miljoni euro või pigem üle 10 miljoni euro. Väikeettevõtja jaoks võiks selline karistus olla ebaproportsionaalselt raske isegi keskmisest suurema süü korral. Eelnõu aga ei näe paraku ette täiendavaid kriteeriume karistuse suuruse otsustamiseks.

Hiigeltrahvide eelnõuga plaanitakse teha muudatus karistusseadustiku üldosasse, mis võimaldaks tulevikus sätestada kõrgema ülemmääraga rahatrahve. Eelnõuga lubatakse kõrgema ülemmääraga rahatrahve ette näha üksnes põhjendatud juhul ning eelkõige siis, kui see on vajalik Eestile siduva rahvusvahelise kohustuse täitmiseks. Seega automaatselt kehtivate väärtegude trahvimäärad ei tõuse.

Kohe plaanitakse hiigeltrahvide eelnõuga tõsta karistusseadustikus siseteabe väärkasutamise ja turumanipulatsiooni väärtegude rahatrahvide ülemmäärasid ning seal on kasv märgatav. Füüsiline isik ei riski sellisel juhul enam 1200eurose, vaid 5 miljoni euro suuruse rahatrahviga. Juriidilise isiku 400 000eurosest ülemmäärast saab 15 miljonit eurot või 15% ettevõtte käibest, kui viimane peaks suuremaks osutuma.

Euroopa Liidu direktiivide ja määruste loetelud tegudest, mille rikkumise korral peab olema võimalik trahvi kohaldada, on üpris pikad. Seega võib prognoosida, et kõrgete trahvidega võivad tulevikus olla karistatavad ka mitmeid teised väärteokoosseisud. Ühe võimaliku näitena võib tuua finantsasutuse poolt seaduses sätestatud teabe mittenõuetekohase esitamise. Samuti võib hiigeltrahviga karistatavaks saada kohustatud isiku poolt rahapesukahtlusega tehingust teavitamata jätmine. Kohustatud isikute ring on lai, hõlmates muu hulgas näiteks kauplejaid, kui nad arveldavad sularahas üle 10 000 euro, või näiteks isikuid, kes vahendavad kinnisvara omandamisega seotud tehinguid. Need on vaid üksikud näited võimalikest väärteokoosseisudest.

Arvestada tuleb sellega, et üldreeglina ei pea väärteo toimepanemine olema tahtlik, vaid vastutuse võib kaasa tuua ka ettevaatamatusest reeglite vastu eksimine.