Parkimiskoha laiuse tüliküsimus

Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) pöördus hiljuti riigikogu majanduskomisjoni poole sooviga seadustada parkimiskohtadele praegusest standardist laiemad mõõdud, põhjendades seda vajadusega suurendada liiklusohutust. Ühtlasi kuulutas fond Eesti kõige liiklusohtlikumaks paigaks ühe Tallinna suure kaubanduskeskuse igati normide kohaselt rajatud parkla, kus kindlustusettevõtted on registreerinud enim plekimõlkimisi ja värvikraapimisi.

Liiklusseaduse kohaselt tähendab liiklusoht olukorda, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või äkkpidurdama. Liiklusohtlikus olukorras on ohus inimese elu ja tervis. Liiklusohtlik võib olla näiteks juhi terviseseisund või ootamatult teele ilmunud takistus, kuid kindlasti ei saa me rääkida liiklusohust või selle vähendamisest parkimiskohtade laiuse kontekstis.

Maanteeameti statistika järgi pole tänaseni registreeritud mitte ühtegi juhtumit, kus inimene oleks saanud parklas vigastada või hukkunud, kuna standardile vastav parkimiskoht osutus liiga kitsaks. Muidugi juhtub tõsiste tagajärgedega õnnetusi ka parklates, kuid siin on põhjus liiklejate käitumises, mitte asfaldile veetud parkimisjoonte vahelises kauguses.

See on lihtsalt plekimõlkimine

Seega situatsioon, mida LKF kirjeldab kui liiklusohtlikku olukorda, tähendab tegelikult plekimõlkimist parklas. Selliste reeglina hooletust manööverdamisest tingitud kriimude ja mõlkide remondikulud peab vastavalt autoomanikuga sõlmitud kindlustuslepingule korvama kindlustusettevõte või LKF. Arusaadav, et selliste kulude (üha suurenev?) katmine võib ohustada kindlustusettevõtete kasuminumbreid.

EuroParkil ei ole laiemate parkimiskohtade vastu iseenesest midagi – muidugi oleks nii mugavam parkida. Täiesti võimalik, et see vähendaks ka pisiavariide hulka ning kahaneksid kindlustusfirmade kulud remondinõuete täitmisel. Oleme juba aastaid enne vastava standardi kehtestamist loonud laiemaid parkimiskohti seal, kus see võimalik on.

Kuna EuroPark korraldab parkimist lisaks Eestile ka teistes Euroopa riikides, oleme hästi kursis erinevate praktikatega. Näiteks Soome parkimismajades kõigub parkimiskohtade laius 2,3 meetrist kuni 2,7 meetrini, jäädes kohati alla Eesti parkimismajadele. Eestist oluliselt rohkem autostunud Saksamaal on minimaalne parkimiskoha laius hetkel 2,3 meetrit ja kõlavad ettepanekud tõsta seda 2,5 meetrini.

Vaatame lähemalt

Kujutame nüüd ette, et LKFi soovitud seadusenõue 2,7 m laiuste parkimiskohtade asjus hakkabki kehtima. Selle tulemusena oleks näiteks Tallinna südalinnas Solarise keskuses võrreldes tänasega parkimiskohti üleöö kolmandiku võrra vähem. Põhjus on lihtne: kui parkla kandepostide vahe on 7,5 m ja nende vahele mahub praegu kolm parkimiskohta, siis 2,7 m laiusi parkimiskohti mahub ainult kaks. Muidugi pole Solarise parkimismaja kaugeltki ainus taolise konstruktsiooniga hoone.

Selline järsk parkimiskohtade vähendamine südalinnas tooks endaga kaasa terve rea probleeme: suurem ajakulu autojuhtidele, rohkem valesti parkimisi (ja trahve) ümberkaudsetel tänavatel ning kaubanduskeskuse ja kultuuriasutuste külastajate arvu langus. Vähem parkimiskohti tähendab suure tõenäosusega ka parkimise hinnatõusu, sest auto jätmine kaubanduskeskuse parklasse muutub paratamatult luksuseks.

Oleks ju silmakirjalik, kui kavandatav parklajoonte seadus kehtiks üksnes kaubanduskeskustele. Autosid pargitakse ka linnatänavatel, büroode parklates ja elamurajoonides! Võrreldes kaubanduskeskustega on Tallinna magalarajoonides täna parkimise olukord oluliselt kehvem. Kuidas suhtuvad seaduse rakendumisse Tallinna elanikud, kui seadusega kohustusliku ümberjoonimise tulemusena kaovad pooled koduümbruse parkimiskohtadest või kus niigi ülinapi parkimisruumiga elamukvartalis polegi võimalik seaduskuuleka suurusega kohti rajada? Kas riik või omavalitus on valmis neid näiteks haljasalade arvelt juurde tegema või parkimismaju ehitama ning kas korteriomanikud on valmis selle kinni maksma? Samuti on ebaselge, milline ametkond hakkaks tegelema parkimiskohtade laiuse järelevalvega ja milliseid trahve hakatakse tegema näiteks nõudeid mitte järgivatele korteriühistutele.

Ühe eesmärgi parkimiskohade laiuse seaduseks raiumine siiski täidaks: see annaks LKFile ja sellega seotud kindlustusseltsidele võimaluse suunata parkimiskohtadel juhtunud plekimõlkimiste vastutus parkla omanikule. On ebatõenäoline, et kindlustusseltsid nõustuksid parklate ümberjoonimise järel liikluskindlustuse hinda langetama.

Eesti kindlustusettevõtete huve esindava Liikluskindlustuse Fondi algatus seadustada riikliku sunni abil parkimiskoha laius on ülereguleerimine, mis püüab lahendada probleemi üksnes kindlustusettevõtete huvidest lähtuvalt ega vähenda tegelikke liiklusohtlikke olukordi.

Kõik parklaomanikud ja kaubanduskeskused on olemasoleva standardiga väga hästi kursis ning annavad endast parima, et laiendada parkimiskoha mõõtmeid nii palju kui võimalik. Nende laiuse seadusesse kirjutamine liiklusohutuse (loe: plekimõlkimise vältimise) tõstmiseks oleks läbimõtlemata ja ebaproportsionaalselt jõuline meede. Vaadates kas või käesoleva aasta jaanuarikuu liiklusõnnetuste statistikat on meil tunduvalt pakilisemaid probleeme, mille leevendamiseks kulutada oma energiat ja ametnike töötunde.