Jaga lugu:

Tere tulemast, uued eestlased!

Dmitri Jegorov
Dmitri Jegorov  Foto: Andres Haabu

Tööjõupuudust võiksid oluliselt leevendada siia tööle või õppima tulevad sõsarrahvaste esindajad, kes tahavad eesti keele ära õppida, kirjutab rahandusministeeriumi asekantsler Dmitri Jegorov.

Paljud ettevõtjad maadlevad Eestis tööjõupuuduse probleemiga ning kiireimaks ja parimaks lahenduseks sellele peavad paljud sisserännet. Samas, Norrasse tööle läinud eestlasest medõe asemel ei ole mõistlik võtta tööle siinse palgatasemega rahulduvat ukrainlast – see on tupiktee. Alternatiiv ehk tootlikkuse ja palga kasv on paljudel ametitel samade oskuste juures üleöö võimalik vaid sõites tööle praamiga Tallinnast 80 km põhja poole. Kõik teised teed on märksa aeglasemad ja sellega tuleb leppida.

Rahvus­konservatiivsete jõudude vastasseis piiride avamisele on mõistetav, kuid paigalseis probleemi lahendamisel ei tule Eesti majandusele ja siinsele rahvale endalegi kuidagi kasuks. Teame, et väljarändele kõrgema palgatasemega riikidesse, mille hea näide on eespool mainitud praamisõit, on kõik teed ikka valla. Seetõttu tuleb meil otsida mõlema poole vajadusi ja soove rahuldavat kompromissi, vaadates nii sisemiste reservide kui ka teatud omaduste ja eeldustega võõrtööjõu poole, unustades samas kontrollimatu massimmigratsiooni.

Tööjõupuuduse probleem ei iseloomusta ainult madalapalgalisi valdkondi – sama mure on terav ka IT valdkonnas, kus palgad ei ole kaugeltki kõige madalamad. Töötuid oli eelmisel aastal ligi 40 000, kuid samal ajal oli ka ligi 13 000 täitmata ametikohta. Teisisõnu on probleem struktuurne: olemasolev vaba ressurss ei vasta töökohal esitatavatele nõuetele. Sisereservide poolest tuleb lahendusena aidata madalapalgalistel liikuda oskuste redelil ülespoole enne, kui nad töötuks jäävad, ning väljaspool Eestit tööjõudu otsides võiks kiigata soome-ugri sõsarrahvaste poole, kellest võiksid saada „uued eestlased“.

Aidakem liikuda turul üles, mitte välja

Sisemist ressurssi puudutav lahendus tööjõuprobleemile võib peituda neis töötajates, kes soovivad ja on võimelised arenema järgmise, keerulisema töökoha suunas, kuid nii ajalistel kui ka rahalistel põhjustel ei saa endale lubada ei ümberõppe võimalust ega sissetuleku olulist langust õpingute ajaks. Liiga pikka aega kehtis Eestis reegel, et selleks et saada töötukassa kulul ümberõpet, peab inimene kõigepealt töötuks jääma. Arenemisvõimelisi ja -tahtelisi inimesi on teisigi ja lähenemine „jääd töötuks – saad õiguse ümberõppele“ tuleb otsustavalt välja juurida.

Aastatega on riik kogunud töötuskindlustusmaksetena arvestatavaid reserve. Pakun välja, et vähemalt viis aastat järjest töötuskindlustusmakset maksnud inimene võiks saada õiguse ümberõppele ja sellega kaasnevale töötuskindlustushüvitisele ka siis, kui ta lahkub endisest töökohast vabatahtlikult või poolte kokkuleppel. See hüvitis võib olla tavapärasest väiksem ning seda makstaks üksnes õppimise ajal. Võimalik peab olema ka jätkamine vanas kohas osakoormusega, mille puhul kompenseeritaks osaliselt sissetuleku vähenemist õpingute ajal. Kindlasti tuleb aga seada eelduseks, et uus omandatav amet tooks eelduslikult sisse rohkem kui endine töökoht. Selline lahendus suurendab märkimisväärselt tööjõuturu paindlikkust, mille poolest on kogu maailma majandusvabaduse indeksis muidu kuuendat kohta nautiv Eesti alles 107. kohal.

Projekt „Uued eestlased“

Väljaspool Eesti riigipiire asuv lahendus peitub meie sõsarrahvaste esindajais, keda on ainuüksi Venemaal üle kahe miljoni inimese. Maailmas on vaid kolmel soome-ugri rahval omariiklus. Meie võiksime pakkuda sõsarrahvaste esindajaile kas ajutist elamist-töötamist-õppimist Eestis või lausa päriseks siia kolimist. Jah, see on diskrimineeriv, kuid nii nagu ei ole maailmas teist Eestit, ei ole eestlastel teisi sõsarrahvaid peale soome-ugrilaste, ja seega on see piirang mõistetav.

Säärane programm „Uued eestlased“ ei oleks ilma tingimusteta, kuid seevastu kvooti sellele ei rakendaks. Esimene tingimus soome-ugrilase viisa või ajutise elamisloa saamiseks on teatud palgatasemega töökoha olemasolu või vastuvõtt kõrgkooli. Teine väga oluline tingimus on see, et seda tüüpi viisat või elamisluba ei saaks vahetada teist tüüpi seadusliku ajutise viibimisaluse vastu. Kolmandaks ja vaat et kõige olulisemaks tingimuseks on kohustus kohe asuda õppima eesti keelt. Piisavaks lõpptasemeks saaks pidada B1 taset, mis on ka kodakondsuseksamil nõutav keeleoskus. Sellele tasemele jõudmiseks kulub mõistliku õppekoormusega (2-3 tundi nädalas) keskmiselt 240-360 tundi kokku ühe-kahe aasta jooksul ja soome-ugri viisa õigustatust peaks selle saaja tõendama kõigi keeletasemeeksamite sooritamisega A1st-B1ni kindlaksmääratud ajakava alusel. Sellele, kellele keeleõpe ei istu, peab istuma kas kvoodiviisa või töökohast loobumine ja tagasisõit kodumaale. Ent see soomeugrilane, kes leiab, et elamine ja töötamine Eestis on pingutust väärt, saakski „uueks eestlaseks“.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt