Äripäev • 8. märts 2018
Jaga lugu:

Poliitikud, hoidke käpad miljarditehasest eemal

Juhtkiri
Juhtkiri  

Kõigepealt keskkonnauuringud, alles siis tehase rajamise otsus. Aga debatti pidada võiks rahulikult ja mittepoliitiliselt, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Reformierakondlasest Tartu linnapea Urmas Klaas vajutas valimiseelse gaasi põhja, kui teatas, et tema on Tartu lähistele plaanitava puidurafineerimistehase rajamise vastu. Vastu on ta muidugi sellepärast, et sellega saab ta järgmistel valimistel siredama skoori teha – seitse tuhat kokkusaadud allkirja tehase rajamise protsessi restartimiseks moodustab selleks soodsa aluspõhja.

Äripäeva meelest on äärmiselt kahetsusväärne, et Klaas tehase rajamise poliitilisse agendasse tiris. Autoriteetset argumentatsiooni tema mõttekäikude taga pole mitte mingisugust – on vaid (eel)arvamused, uskumused ja laest võetud veendumused, et tehas on paha, sest ta haiseb. Et tehas tingimata haiseb, on esialgu laest võetud väide, sest uuringut keskkonnamõjude kohta pole veel üldse tehtudki. Ei Urmas Klaasi, 7000 allkirja andjat ega ainsamatki teist vastalist ei huvita üldse, kas tehas päriselt ka haiseb või mitte. Me arvame, et haiseb, ja selle pärast me ei taha, kõik!

Toimetuse meelest võiks sellest teemast emotsioonid maha koorida ja igasuguse poliitilise agenda üldse välistada. Mõistame, et seda on päris palju nõutud: öelda lihtne, teha raske. Saame tartlaste hirmudest aru ja leiame, et kõik keskkonnakaitselised küsimused tuleb põhjalikult läbi arutada, enne kui kopp maasse lüüakse. 

Kõigepealt uuringud, siin pole üldse mingit küsimustki – ja neid on tehast rajada soovivad ettevõtjat ka, käsi südamel, lubanud. Investorid ei rahasta ega raja keskkonda saastavad tehast, on öelnud Margus Kohava. Kohava äripartner Aadu Polli on teada andnud, et kui miljarditehase rajamine peaks ebaõnnestuma, siis kirjutavad nemad selle projekti ettevalmistamiseks kulunud miljonid korstnasse.

Majandus kasvaks isegi Tartus!

Ent see laiapõhjaline ärme-lihtsalt-tee-üldse-mitte-midagi-suhtumine ja “Tehke, kui tahate, aga mitte minu õues” teeb meile järjest enam muret. Hirmu, viha ja sihitu sõgeduse objektiks kipuvad Eestis saama kõik vähegi suuremad projektid. Mõistame, et tartlastel on kergem näha puidurafineerimistehasega seotud riske, ja raskem hoomata seda kasu, mida ka nemad ise võiksid kogu ettevõtmisest saada. Miljardiline investeering – selline ei tule Eestisse iga päev – suurendaks rajajate arvutuste kohaselt Eesti SKPd 1,1–1,4 protsenti. Ja seda isegi Tartus! Töökohad aga – 700–900 – tekiksid suuremalt jaolt kõik sealsamas Emajõe kallastel.

Ka poliitikute kiusatusest tehase rajamine poliitilisele liistule tõmmata saame aru. Oleks ehk kummalinegi, kui poliitikud aasta enne riigikogu valimisi nii olulise teema suhtes kurdiks ja tummaks jääksid. Ent kas või pisinatukene riigimehelikkust võiks parteidel ja nende esindajal alles jääda isegi enne valimisi. Eesti läbi aegade suurima tööstusinvesteeringu põhjalaskmine pelgalt suurema häältesaagi nimel on totter.

Kõik argumendid tuleb läbi arutada, aga arutaks õige rahulikult. Kuulaks ka teist osapoolt, mitte ei korrutaks lihtsalt põhjendamata uskumusi. Petitsioonid, apellid, isegi meeleavaldused ja rahvakogunemised on omal kohal – see ongi demokraatia. Poliitikud aga peaksid panustama üksnes asjatundlikku argumentatsiooni, mitte emotsioonide üleskütmisse.

Ka rajajatel on üks oluline ressurss veel kasutamata. Mati Polli, ettevõtmise tõeline aju ja rahastaja olete ju teie. Tulge välja ja astuge Margus Kohava kõrvale päris partnerina, kes te ju olete. Asjale tuleks autoriteeti kohemaid juurde.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt