10. aprill 2018
Jaga lugu:

Kiire internet võib tulla ka üle õhu

Peep Põldsamm
Peep Põldsamm  Foto: Julia-Maria Linna

Äsja avalikkuse ette jõudnud kiire interneti „viimase miili“ eelnõu eesmärk on õige ja põhjendatud, kuid selle äärmine keskendumine üksnes maa sisse kaevatud kaablile võib kaasa tuua hoopis kiire võrguühenduse kättesaadavuse vähenemise, kirjutab Levikomi juhatuse liige Peep Põldsamm.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) avalikuks aruteluks avatud määruse „Järgmise põlvkonna elektroonilise side juurdepääsuvõrgu passiivse taristu rajamise toetusmeetme tingimused ja kord“ (nn „viimase miili“ määrus) eelnõu tuleneb otseselt Euroopa Komisjoni kavadest (Europe 2020, Digital Agenda for Europe) ja suunistest (lairibavõrkude kulude vähendamise meetmed, riigiabi suunised).

Selle eesmärk – toetada ja kiirendada lairibavõrkude arengut, on igati põhjendatud ja õige, kuid nagu ikka, peitub kurat detailides ning oht eesmärki mitte saavutada või olukorda hoopis halvendada on täiesti olemas. Tegemist on ju Eesti riigi teise katsega saavutada kaasaegsete digiteenuste ühtlane kättesaadavus üleriigilise sidetaristu rajamise soodustamise kaudu.

1992. aastal anti tollasele Eesti Telefonile (tänane Telia) fikseeritud side turul monopoolne õigus lausa kaheksaks aastaks kohustuse vastu rajada üleriigiline sidetaristu. See, et nüüd 18 aastat hiljem peame leidma avalikest allikatest jälle vahendeid sama ülesande täitmiseks, näitab, et esimene katse ei täitnud eesmärki piisavalt.

Kes saab ja kes ei saa

Kuigi avalikkusele on jäetud mulje, justkui selle toetusmeetmega luuakse võimalus liituda ülikiiret internetti võimaldava võrguga kõigile soovijatele üle Eesti, näitavad MKMi poolt teostatud arvutused (investeering ühe hajaasustusega piirkonnas asuva liitumise kohta 4500–5125 eurot) paraku seda, et toetusmeetme abil on võimalik luua järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrk pelgalt 8-9 protsendile sellest 80 000 majapidamisest ja ettevõttest, kellel täna see võimalus puudub.

Seda möönab ka eelnõu seletuskiri. Eelnõuga on jäetud sätestamata, mille alusel otsustatakse, kellele uus võrk välja ehitatakse ja kellele mitte. Rääkimata võimalikust korruptsiooniohust, võib see määramatus tekitada meetme eesmärgile vastupidise tulemuse – hakatakse ehitama seal, kus on lihtsam ja konkursi võitjale kasulikum, mitte seal, kus tegelikult vaja. Tallinna kesklinnas praeguse ADSL-võrgu alas on ju palju odavam ja lihtsam ehitada, kui hajakülaga maakohas. Õigusakt peaks andma selged suunised, millises järjekorras ja millisel alusel liitumisavaldusi täidetakse.

Lahenduste paljusus

Lisaks sellele, et Euroopa Liit nõuab regulatsioonide kehtestamisel niikuinii tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgmist, et mitte takistada või pidurdada uute tehnoloogiate arengut, on neutraalsuse põhimõte toetusmeetme eesmärkide saavutamisel üheks võtmeküsimuseks. Toetusmeetme alusdokumentides (Digital Agenda, riigiabi suunised) on seda printsiipi eraldi rõhutatud sedastades, et erinevate võrguplatvormide ja -tehnoloogiate samaaegne kasutamine on oluline ja vältimatu tagamaks ülikiire ühenduse üleriigiliselt maksimaalne kättesaadavus.

On selge, et kortermaja, maa-asula, metsatalu ja äärelinna eramurajooni jaoks sobivad täiesti erinevad võrgulahendused. Seetõttu peab toetusmeetme regulatsioon mitte ainult võimaldama, vaid tagama, et erinevates olukordades kasutataks kõige otstarbekamat võrgulahendust – linnades on mõistlik olemasolevas sidekanalisatsioonis olev vaskkaabel asendada fiiberkaabliga ning metsatallu ja maa-asulasse on parimaks lahenduseks järgmise põlvkonna juhtmeta püsiühendus. Muidu ei ole võimalik tagada, et toetusmeetmega saavutatakse põhiline eesmärk - maksimaalne arv võrguga liitunuid.

Määruse eelnõu aga paraku eksib selle põhimõtte vastu. Seletuskiri pühendab lausa mitu lehekülge sellele, et põhjendada, miks juhtmeta ja mobiilsed lairibavõrgud ei sobi antud toetusmeetme alla ja miks nende olemasolu ei arvestata valgete alade kaardistamisel. Määrusesse on sisse toodud ka arusaamatu võrgu „ilmastikust ja loodusest sõltumatuse“ termin. Selliste piirangute seadmine on põhjendamatu ning ka otseses vastuolus Euroopa Komisjoni riigiabi suunistes otseselt osundatuga.

Selleks, et juhtmeta ja mobiilvõrgu lahendused vastaksid järgmise põlvkonna tingimustele, peavad nendes võrkudes olema kasutusele võetud spetsiaalsed meetmed (sõltuvuse puudumine kasutajate arvust kaetud alal, suundantennid, tihedam võrk jne). Selliselt täiustatud juhtmeta võrgud on majanduslikult parim alternatiiv kaabelvõrkudele just maa-asulas, äärelinnas ja eraldiasetsevas maakodus. Seepärast peaks toetusmeede kindlasti ka võimaldama rajada passiivset taristut täiustatud juhtmeta püsiühenduse või mobiililahenduse jaoks piirkondades, kus see on otstarbekaim. Samuti ei ole mõtet raisata riiklikke vahendeid võrgu ehitamiseks piirkondadesse, kus taoline taristu on juba olemas.

Kas võitleme 5G vastu?

Kogu maailm teeb jõupingutusi, et arendada välja ja luua eeldused nn 5G-võrkude kiireks kasutuselevõtuks. See oli ka Eesti 2017. aasta Euroopa Liidu eesistumise perioodi üks võtmeteemadest. 5G-võrgu peamine erinevus 4G-võrkudest on aga just selliste omaduste lisandumine, mis võimaldaksid seda kasutada järgmise põlvkonna võrguteenuste tagamiseks – ühenduskiirus üle 1 Gbit/s, ühenduse stabiilsus ja sümmeetrilisus, hea latentsus ja paketiviide jne. Sideoperaatorid, kes planeerivad uue põlvkonna juhtmeta tehnoloogiate kasutuselevõttu (5G mobiilivõrk, GbER – Gigabit Ethernet Radio püsiühendusvõrk), on loomulikult arvestanud ka nende võimaluste ja tuludega, mis tuleksid teenuste osutamisest piirkondades, kus kaabelvõrk on ebaotstarbekas.

Määruse eelnõu ei võimalda uute 5G- ja GbER-tehnoloogiate kasutamist toetusmeetmega finantseeritavate võrkude rajamisel ning võib isegi aeglustada või piirata selle kasutuselevõttu Eestis. See on aga lubamatu.

Seetõttu peab tehnoloogilise neutraalsuse põhimõte olema tingimusteta täidetud, et konkreetses asukohas oleks tagatud sobivaim võrgulahendus ning võimalikult suur arv Eesti kodusid ja ettevõtteid saaksid ühendatud ülikiire ühendusega.

Levikom toetab igati selle toetusmeetme rakendamist, et ülikiire ühendus jõuaks igasse Eesti nurka kiiremini, kui tavatingimustel. Kindlasti oleks Levikom ka üks suurematest selle tulemusena valmiva taristu kasutajatest. Sellest piiratud summaga toetusmeetmest aga peaks võtma maksimumi, ning panna endale ebaotstarbekaid piiranguid on põhjendamatu.

Vaata ka:

Viimase miili toetus ei keskendu maasse kaevatud kaablile

Autor: Peep Põldsamm

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt