Näiteks ilmnes, et ID-kaardist on kriitilises sõltuvuses mitu elutähtsat teenust, mille puhul ei olnud võimekust kiirelt üle minna alternatiivsele turvalisele autentimisvahendile, nagu Mobiil-ID. Sellest tulenevalt avati kaartide uuendamine esmajärjekorras just nende teenuste kasutajatele – arstidele, apteekritele jne.
Positiivseks vastunäiteks võib tuua pangad, mille kasutajatel on ID-kaardi kõrval teisi elektroonilisi autentimisvõimalusi ja lisaks veel võimalus kontoris teenust n-ö mitteelektroonilisel kujul tarbida.
Siit on võimalik tuletada kaks olulist õppetundi: esiteks, elutähtsate teenuste kriitiliste komponentide ja sõltuvuste kaardistus peab olema senisest täpsem, ning teiseks, süsteemide kavandamisel tuleb planeerida kriitilistele komponentidele alternatiivid ja nende uuendamise või väljavahetamise protsess.
IT on pidev protsess
Infosüsteemid ei saa kunagi päris „valmis“, nad peavad pidevalt arenema vastavalt tehnoloogia ja ohupildi muutumisele. Kui mõni algoritm tunnistatakse ebaturvaliseks, siis tuleb üle minna uuele algoritmile. Kui mõnda operatsioonisüsteemi versiooni enam ei toetata, siis tuleb kasutusele võtta toetatud versioon.
Keskkonna ja ohupildi kohta adekvaatse situatsioonipildi omamine vajab väga häid teadmisi süsteemis kasutusel olevatest tehnoloogiatest ja neid puudutavatest turbetrendidest. Kuid ainult teadmistest ei piisa – peab olema ka aega ja motivatsiooni, et sellega tegeleda. Riigi jaoks tähtsate teenuste turvalisena püsimine ei saa tugineda kellegi hobile või naiivsele lootusele, et häda korral keegi ikka aitab.
Selle asemel on vaja määratleda eksperdid, kelle tööülesanne on situatsioonipildi hoidmine ja vajaduse korral muudatusettepanekute tegemine ja elluviimine, ning järjepidevalt investeerida elutähtsate teenuste turvalisena hoidmisesse.
E-riik on andnud Eestile tugeva konkurentsieelise, kuid see vajab pidevat hoolt ja valvsust, et see ka edaspidi eelisena toimiks.
Autor: Rain Ottis