Kuidas peatada tiksuvat pommi?

Bloomberg avaldas 20. aprillil Leonid Ragozini artikli "Euroopa rahvastiku kahanemise viitsütikuga pomm tiksub Baltikumis" alapealkirjaga "Noored töölised lahkuvad läände, samal ajal kui pagulased Lähis-Idast ja Aafrikast on välistatud. ÜRO näeb varitsevat katastroofi".

Autor leiab, et endiste idabloki riikide läänelike fassaadide taga - ning tõstab neist näitena esile eelkõige Balti riike ja just Lätit - on teistsugune reaalsus: need riigid kaotavad kõige rohkem oma kodanikke. Ragozin märgib õigustatult, et väljarände taga on Läti ebapiisav majanduskasvkasv ja asjaolu, et Läti elatustase jääb Euroopa Liidu keskmisele mitmekordselt alla, mille tulemusena lahkuvad noored ja haritud inimesed. Edasi kirjutab Ragozin aga põhjalikult ja taunivas võtmes idaeurooplaste, sealhulgas lätlaste immigratsioonivastasest hoiakust.

Artiklis opereerib Ragozin ÜRO Rahvastikuosakonna prognoosidega, ent piirdub ainult rahvaarvuga, pööramata tähelepanu rahvastikumuutuse teistele olulistele tahkudele, eelkõige elanikkonna vananemisele.

Eesti olukorda on Ragozin kujutanud Lätist leebemana, eelkõige Eesti mõnevõrra kõrgema keskmise sissetuleku tõttu, mis tõukub edukamatest majandusreformidest ja suunast kõrgtehnoloogilisele majandusele. Aga ka asendist: kuna Soome on lähedal, siis osa neist eestlastest, kes seal töötavad, ei lahku Eestist jäädavalt.

Ragozin ei peatu madalama elatustaseme ega immigratsioonivastasuse põhjustel ega paku ka lahendusi, ent ta artiklist kumab sisserände suurendamise soovitus.

Ka mitu Eesti poliitikut on sama meelt. Näiteks Kaja Kallas näib arvavat, et ühiskonna vananemist on võimalik immigrantide abil peatada ning leiab, et Eestil on sisserändajaid vaja just majanduslikku mõõdet arvestades. "Need inimesed aitavad lahendada neid probleeme, mis Euroopal varem või hiljem kätte jõuavad," väidab Kallas.

Kui probleemiks pidada ainuüksi elanikkonna vähenemist, ning eesmärgiks seada ainüksi riigi rahvastiku kasv või senise arvukuse säilitamine, on Ragozinil ja Kallasel õigus. Ent tõsiasi on ka see, et rahvaarvu suurus ja ühiskonna jõukus ei ole omavahel seotud – on olemas nii kõrge heaolutasemega väikeriike kui ka madala heaolutasemega suurriike. Ning ükski Euroopa riik ei sea eesmärgiks taastetasemest allpoololeva sündimuse tõttu kahaneva rahvastiku asendamist sisserännanutega.

Euroopa rahvastikuprobleem on hoopis keerulisem, hõlmates esimeses järjekorras rahvastiku vananemisest tulenevat tööealiste ja ülalpeetavate suhte muutumist esimeste kahjuks. 2016./2017. aasta Eesti inimarengu aruandes selgitab professor Allan Puur, et arusaam, nagu aitaks sisseränne lihtsamini toime tulla rahvastiku vananemisega, on ekslik. Rahvastiku majanduslikult ja demograafiliselt kestlikuma vanuskoostise kujundamisel kuulub keskne roll sündimusele, järeldavad erinevaid rändeprognoosi variante kõrvutades demograafid Luule Sakkeus, Jerome McKibben, Allan Puur, Leen Rahnu ja Liili Abuladze.

Sedasama näitab tegelikult ka ÜRO Rahvastikuosakonna prognoosi keskmine variant, mida on kasutanud ka Ragozin. Kuna Ragozin on piirdunud vaid rahvaarvuga, siis võib talle Lääne-Euroopa olukord tõepoolest näida parem kui Ida-Euroopa oma. Märkamata jääb, et rahvastiku vanuskoostises Lääne-Euroopal eelised puuduvad.

Näiteks suhteliselt madala eeldatud sündimusega (1,64 last naise kohta ajavahemiku 2015-2100 keskmisena) Saksamaal näeb ÜRO Rahvastikuosakond samaks ajavahemikuks ette 15,1miljonilist migratsiooni netosaldot. Suurele sisserändele vaatamata tõuseks Saksamaa üle 65aastaste ja vanemate arv 20-64aastaste suhtes ikkagi 2100. aastaks 67,8%ni (2015. aastal 34,8%).

Pisut kõrgema ennustatava sündimusega (1,76 last) Läti puhul nähakse ajavahemikuks 2015–2100 ette negatiivset rändesaldot 138 tuhande võrra ning 65aastaste ja vanemate osakaalu tõusu tööealiste suhtes 56,6%ni (2015. aastal 31,5%).

Muidugi tuleb neid numbreid, nagu ka Ragozini pakutud rahvastiku kahanemise arve käsitleda arvutuslike orientiiridena, mis sõltuvad prognoosi eeldustest, aga vananemisprobleemi arvestades pole Ragozinil põhimõtteliselt põhjust Saksamaa pärast vähem muretseda kui Läti pärast. Pigem vastupidi. Lisaks tuleb arvestada, et sisserännanute hõivemäär on reeglina madalam kui põlisrahvastikul. Siinjuures ei tohi unustada ka lõimumisprobleeme, mis sisserände korral riigil kulutustena lasuvad.

Eesti ja Läti puhul tuleks aga lisaks silmas pidada kaht asjaolu: esiteks pärinevad meie potentsiaalsed sisserändajad neist piirkondadest (Venemaalt ja Ukrainast), kus ei ole kõrge sündimus, ning kuna sisserändajate ja nende järeltuljate sündimus uuel asukohamaal tavaliselt langeb, siis pikemas prespektiivis immigratsioon teravdab, mitte ei leevenda vananemisega kaasnevaid probleeme. Teiseks on meie ühiskondade ees jätkuvalt väga suur, nõukogude ajast pärinev lõimumisülesanne, mida uued slaavi taustaga sisserändajad kuidagi lihtsamaks teha ei aita. Pigem vastupidi.

Seega jääb viitsütikuga pommi peatamise võimaluseks Eestis ikkagi sündimuse kasv ja majandusareng, millega kaasneks töötasu tõus. Suur sisseränne Ukrainast ja Venemaalt rahvastiku vananemise peatamise eesmärgil võrdub aga püramiidskeemi ehitamisega, mis nõuab kuni kokkuvarisemiseni uusi ja uusi sisserändajaid. Muidugi on aga kõigiti asjakohane nende tippspetsialistide sisseränne, kes loovad uusi kõrgtehnoloogilisi töökohti ja aitavad meie majandusel teha hädavajalikku arenguhüpet.

Autor: Jaak Valge