Odava tööjõu sissetoomine näitab ideevaesust

Juhtus, et keegi ajakirjanik kõrvutas kaks tänast Eestit iseloomustavat arvu –618 000 tööl käivat inimest ja 622 000 ülalpeetavat ning kohkus ära: oi-oi, meid, töötajaid on liiga vähe, me ei saa hakkama! Vaja oleks kustki juurde tuua…

Tegelikult on see ju igati normaalne suhe. Ülalpeetavad on ju lapsed, õppivad noorukid, lapsehoolduspuhkusel vanemad ja eakad pensionärid. Lisaks ka terviseprobleemidega inimesed ja omaste hooldajad.  Tegelikult oleks tore, kui lapsi ja lapsepuhkusel olevaid vanemaid oleks rohkemgi. Igati positiivne on ka see, et noored nii pikalt õpivad, enne kui tööle hakkavad, seda võiksid teha kõik – ka need, kes enne koolide lõpetamist töötegijate ridadesse satuvad. Ja paha pole ka see, et eakatel jagub elupäevi rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi.

Muretsejatelt tahaksin küsida – kas nad tõepoolest arvavad, et tänapäeva eesti mees või naine ei saa sellega hakkama, et toita lisaks enesele ära veel teine inimene? Sellega said hakkama kõik meie esivanemad, kes toitsid ära oma pere lapsed ja vanurid, lisaks varusid rikkust muretut elu elavale mõisaperele, samuti maksid kirikuhärrale ja muudelegi ametimeestele.

Kui töökäte arv väheneb, tuleb töö vastavalt ümber korraldada. See ongi arengu alus – 600 000 töötajaga ei saa tööd teha täpselt samal viisil, nagu tehti siis, kui töötajaid oli 800 000. Väga selgelt näitab seda põllumajanduses toimunu, kus töökäte vajadus on kordades vähenenud. Kahjuks on selle tulemusena ka suur osa maaelanikest oma armsad maakodud maha jätnud ja linna või koguni välismaale kolinud. Siin on tegemata tööd nii riigil kui omavalitsustel – maaelu säilitamise ja arendamise meetmed on ammu välja mõeldud ja neid on edukalt rakendatud mitmes kohas, sealhulgas meie naabrite juures Põhjamaades (kellelt meil ikka ja jälle tasub õppetunde võtta).

Kindlasti pole hea mõte igasuguste teenuste – sh hariduse, tervishoiu, posti jm – optimeerimine nii, et ääremaad neist teenustest päris ilma jäävad. Võimalusi korraldada elu uuel viisil on palju ja kõige ideevaesem variant on odava tööjõu sissetoomine.

Mis puutub väitesse, et Eesti elanikkond väheneb ja tööealiste inimeste arv kahaneb, siis ka sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Tegelikult ei olegi töökäte arv Eestis viimastel aastatel kahanenud – näiteks 2017. aastal Eesti elanikkond suurenes – küll mitte loomuliku iibe teel, mis on jätkuvalt negatiivne, vaid sisserände tulemusena enam kui 3000 inimese võrra. Siinjuures olid sisserändajad (neist suur osa tagasirändajad) ülekaalukalt tööealised inimesed.

Selle asemel, et pidada plaani, kuidas saada odavat või ka eriti tarka tööjõudu kolmandatest riikidest, tuleks ettevõtjatel mõelda sellele, kuidas haarata meie tööturule tagasi neid mitmekümneid tuhandeid hargmaiseid tööealisi eestlasi, kes küll töötavad välismaal, kuid käivad tihti Eesti vahet ja on säilitanud oma seose kodumaa ja siinse koduga.

Nende inimeste „taaskodustamine“ oleks mitmekordselt kasulik, sest usutavasti toovad nad endaga kaasa kogemusi, töökultuuri ning oskusteavet ja avaramat ellusuhtumist, aga ka kompleksivaba teadmist välismaistest pudrumägedest ja piimajõgedest. Jätkuks meil aga oskust seda pagasit targalt kasutada!