Kui suur on Eesti riigirisk?

Vanasti teadsime, et Moskva pisaraid ei usu. Täna teame, et turud pisaraid ei usu. Teame sedagi, et turgudel on pilt selge tavaliselt varem kui reitinguagentuuridel.

Kui pisarad ehk emotsioonid kõrvale jätta, siis on selge seegi, et ka riigid võivad pankrotti minna. Me nägime seda Euroopa võlakriisi ajal, kui paljud Euroopa riigid - mis, eirates Maastrichti kriteeriume, olid oma võlakoormuse viinud tasemele, mil see ähvardas nii finantssüsteemi kui ka kogu majanduse normaalset toimimist - olid hädas.

Uue Itaalia koalitsioonivalitsuse plaanid, mis on selgelt suunatud riigivõla suurendamisele koos euroskeptitsismi elementidega, on lühikese ajaga aprillis-mais tõstnud selle riigi riskimarginaali turul kiiresti enam kui poole võrra. Täna on see 5aastase tähtaja korral 150 baaspunkti juures ehk ca 2.2 korda kõrgemal tasemel kui Eestil. Finantseerimiskulude kiire tõus ei jäta kindlasti pangandussektorit ja Itaalia majandust puudutamata.

Kui hea on aga Eesti riigi seis? Kui suur on Eesti riigirisk ning kes selle kinni maksab?

Ühe riigi ja sealhulgas Eesti Vabariigi krediidiriski ei ole sugugi lihtne hinnata. Väga vähesed globaalsed pangad kasutavad selleks oma riskimudeleid, enamik investoreid toetub aga rahvusvaheliste reitinguagentuuride krediidireitingutele ning turuhinnale.

Reitinguagentuuri Moody’s omistatud A1 reitingu järgi on Eesti praegu eurotsoonis paremuselt 8. kohal. Üleilmse finantskriisi ajal oli Eesti turu-spread'i alusel ELi riikide seas riskisuselt kolmandal kohal, Läti ja Rumeenia järel.

Stabiilsed ajad ning keskpankade leebe rahapoliitika mõjuvad uinutavalt ning riske kiputakse alahindama või sootuks unustama.

Väikse ja avatud majandusena on aga Eesti avatud väliskeskkonnast johtuvatele šokkidele/riskidele ning need kanduvad kiiresti majandusse üle. Üleilmse finantskriisi mõjul vähenes 2008.-2009. aastal Eesti SKP järsult ning Eesti Vabariigi krediidiriskimarginaali maksimumiks fikseeriti 2009. aasta veebruaris ca 735 baaspunkti (ehk siis 7,35%). Täna on see 68 baaspunkti tasemel (5a. credit default swap), mis 27 Euroopa Liidu liikmesriigi seas tähendab paremuselt 18. kohta. Selle järgi võib turgude hinnangul Eesti ca 4,5% tõenäosusega järgneva 5 aasta jooksul sattuda makseraskustesse.

Nüüd jõuame probleemse osani. Kui Eesti Vabariik otsustaks nn head aega ära kasutades (nt. negatiivseid intressimäärasid) finantseerida valitsuse kulutusi kapitaliturgude vahendusel, siis suurel osal reaalsektorist puuduks võimalus sellega seotud riskide maandamiseks. Reaalsektor ei saa seda eirata, sest riigi riskiisu suurenemine mõjutab paratamatult kogu Eesti majanduskeskkonda ning seeläbi otseselt uuesti reaalsektorit.

Kui riik on oma võlakirjadega aktiivne osaline kapitaliturul, siis konkureerib ta tahes või tahtmata investorite rahale. Kriisis kanduvad mõjud edasi kas läbi finantssektori või siis maksupoliitika muudatuse. Seda nägime hiljuti eriti teravalt Kreeka korral. Eesti valitsuse masuaegsed suured pingutused eelarvetasakaalu saavutamisel on veel nii mõnelgi tõenäoliselt meeles.

Arvestame korraks ka seda, et juba lähiaastatel peaks Eesti muutuma Euroopa Liidus netomaksjaks. Häid valikuid siis poliitikutel ei ole, kui nad soovivad riigieelarve kulutusi senisel tasemel hoida. See võibki tekitada kiusatuse võlakirju emiteerida.

Oletame korraks, et Itaaliast lahvatab uus eurokriis, olemegi raskustes. Kreeka riskimarginaal on turul täna 384 baaspunkti ehk üle 5 korra suurem kui Eestil. Pensionifondidel on võimalus riigiriski maandada, valides riskipositsioone Eestis väljas.

Suuremas plaanis on aga riigiriski maandamisel Euroopas kehtivate reeglite tõttu meie käed seotud.

Nimelt on Euroopa võlakriisi üheks tagajärjeks 2012. aasta novembrist kehtestatud Euroopa majanduspiirkonna valitsustele, ka Eestile, keeld maandada ilma vastava aluspositsioonita maksejõuetuseriski krediidiriski vahetustehingute abil.

Keelu aluseks oli ELi hirm, et krediidiriski vahetustehingud toovad kaasa valitsuste finantseerimiskulude kasvu ja valitsuste emiteeritud võlakirjade turuväärtuse languse. Keeld on kehtiv seniajani, kuigi näiteks Rahvusvaheline Valuutafond peab seda ebamõistlikuks. Keelu tõttu ei saa seega riskikartlikud investorid maandada võimalikku riski, mis neile kaasneks seoses potentsiaalse riigi võlakirjaemissiooniga.