Valitsuse eeldatav otsus Tartu tselluloositehase eriplaneering lõpetada seab löögi alla kõik suuremad projektid, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Peaminister Jüri Ratase ettevaatlikult sõnastatud teade vajadusest kaaluda Tartu miljarditehase eriplaneeringu lõpetamist tähendab seda, et Tartusse tehast ei tule. Üherattalise valitsuse juhil ei pole lihtsalt julgust seda otsesõnu välja öelda.
Äripäeva hinnangul annab valitsuse otsus ettevõtjatele sõnumi, et oma suured investeeringud võivad nad viia, kuhu tahes – Eestis neid igatahes tarvis pole. Mitte et majanduskasv poleks teretulnud või loodavad töökohad oleks midagi paha. Lihtsalt majandus on see viimane asi, mille peale poliitikud enne valimisi mõtlevad. Kõige tähtsam asi on nende meelest valimistel saadavad hääled – ja kui need on ohus, ei loe ei SKT ega investeeringud. Ei loe ka ettevõtjatega sõlmitud kokkulepped – millena eriplaneeringu algatamist kindlasti võib käsitleda. Kui enne valimisi tuul pöörab ja sõnapidamine võib tähendada häältekadu, valitakse kõhklemata hääled.
Raske on Margus Kohavale ja Aadu Pollile midagi ette heita. Viis, kuidas nad asju ajasid, oli suhteliselt avatud, kuigi ehk mõnevõrra kohmakas ja ebamäärane, liigagi hoolikalt PR-tarastatud. Püüdes mitte valetada, proovisid ettevõtjad anda vastuseid ka küsimustele, millele neil tegelikult endilgi vastuseid ei olnud. Selline üle oma varju hüppamise katse tartlastes muidugi usaldust ei äratanud – ning erakonnad otsustasid tekkinud usaldamatust täiel määral enda huvides ära kasutada. Nad on nüüd nagu üks mees tehase vastu, sest tehase vastu on enne valimisi kasulik olla.
Usaldus läinud
Kui küsimuse all on miljardi investeerimine, siis on poliitiliste eelkokkulepete saavutamine iseenesest ju mõistlik. Sama kehtib tooraine tarnekindluse asjus – panna tehas püsti ja siis tõdeda, et polegi, millest toota, oleks enesetapjalik. Jah, eks keskkonnakaitselisi uuringuid oleks saanud ju teha ka eriplaneeringuta.
Aga millal on täis see uuringute hulk, mis avalikku arvamust veenab ja eriplaneeringu algatamisega tipneb? Lõpuks, kas puhkenud tundetulvas olekski mõnel uuringul ka päriselt mõju või kandepinda? Tartlased ei taha, sest nad ei taha – sellisest viisist arutleda ei vii edasi ühtegi mõistusliku argumentatsiooni teed.
Nii Kohava kui ka Polli on algusest peale tunnistanud, et kui selgub, et tehast rajada ei saa, siis jääb neil üle juba tehtud kulud korstnasse kirjutada. Tõenäoliselt neil seda teha tulebki – unistus Tabiverest tehase asukohana ei veena tänase seisuga enam mitte kedagi. See on kaotatud mäng, ja kaotatud on märksa enam kui need summad, mis Kohava-Polli juba on kulutanud.
Kaotatud on ettevõtjate ja riigi vaheline usaldus. Ettevõtjad on saanud sõnumi, et poliitikutega tehtud kokkulepped kehtivad ainult seni, kuni need ei ohusta häälesaaki. Avalikkus on saanud sellesama sõnumi – iseasi, kas sellest kõiki piisavaid järeldusi kohe teha suudetakse.
Laiemalt on löögi alla sattunud kõik suuremad projektid, mis vajavad poliitilist konsensust ühelt ja avaliku arvamuse tuge teiselt poolt. Olukorras, kus tartlaste “ületamatu vastikustunne” on saanud kõige tähtsamaks argumendiks ja otsuste langetamise põhjuseks, võib ka mis tahes muu projekti puhul küsida – no mis mõttes? Meile on see ületamatult vastik – järelikult ei saa teha. Sellise arutlusviisiga jõuab absurdisein vastu veel enne, kui arutlejad oma mõtete vormimiseks suu lahtigi jõuavad teha.