Juba mitu aastat käib Venemaa õrritamine meie elektrisüsteemi lahtiühendamise teemal Ida-Euroopa sünkroonsagedusega ühendsüsteemist BRELL. Esmaeesmärk ei peaks aga olema mitte lahtiühendamine hästi töötavast süsteemist, vaid uute ühenduste leidmine ja rajamine julgeoleku tugevdamiseks võimalikes kriisiolukordades.

Mida rohkem on elektrisüsteemis tarbijaid, seda efektiivsemalt on võimalik korraldada tarbijate elektriga varustamist. Seepärast ühendatakse eri riikide elektrisüsteemid naaberriikide elektrisüsteemidega. Venemaad ei huvita Baltimaade elektrisüsteemidest lahutamine, sest see pole tema majanduse ja elektrisüsteemi toimimise huvides. Pigem huvitab Venemaad Mandri-Euroopa süsteemiga ühinemine, sest Euroopa on energeetiliste ressursside poolest vaene, Venemaa aga rikas.

Kui süsteemid on ühendatud piisavalt võimsate ülekandeliinide abil ja neil on piisav stabiilsusvaru, siis suureneb ka ühendsüsteemi töö- ja häiringukindlus. Rajatavad vahelduvvooluliinid võimaldavad arendada ka elektrikaubandust, milleks me peame uues olukorras niikuinii valmis olema. Kui Venemaa tahaks meie elektrisüsteeme häirida, oleks tal ju seda lihtne teha kas või Narva veehoidla veetaseme ühepoolse alandamise teel või meid süsteemist lahti haakida enne aastaid 2025–2030.

Mind hämmastab Eleringi juhi Taavi Veskimäe optimism hurraakoostöö arendamisel selliste energeetiliselt mannetute riikidega nagu Läti ja Leedu. Leedu impordib elektrit 60%, Läti veerandi ulatuses ja loomulikult tuuakse elektrit eeskätt Ida-Euroopa sünkroonsagedusega ühendsüsteemist BRELL. Balti võrgud moodustavad vaid 7% Põhja-Euroopa ühendsüsteemi NORDEL võimsusest ja loomulikult ei taha need enda külge haakida sellist nõrka süsteemi nagu Baltimaade oma, mis iseseisvalt eksisteerida ei suuda, eriti mitte taastuvenergiaallikate mittejuhitavate tootmisvõimsuste suurenemise korral.

Loomulikult elektri hind lähitulevikus tõuseb, ja mitte vähe. Praegu me asume võimsast BRELLi süsteemist vaid kiviviske kaugusel. Ühinemine Euroopa mandriosa süsteemiga eeldab praeguse 330 kV põhivõrgu kõrvale uute suure läbilaskevõimsusega ühenduste väljaehitamist Eestist kuni Saksamaani. See poleks mitte üksnes kallis, vaid jätaks meid selle enam kui tuhande kilomeetri pikkuse jõuetu „lohe“ sabaossa kõige ebasoodsamasse olukorda.

Narva vanade elektrijaamade kasutatav võimsus väheneb juba lähiaastatel, sest nende lubatud töötunnid ammenduvad. Aastal 2023 suletakse tolmpõletusplokid 1,2,7 ja 12 ning me kaotame 700 MW, aastal 2030 lisanduvad plokid 3–6 ja seejärel jääb käiku vaid ca 700 MW võimsusega Auvere jaam, millest meile ilmselgelt ei piisa. 2018. aasta veebruaris oli meil tunnikeskmine elektritarbimine 1544 MW ja maksimaalne 1860 MW. Elektri börsihinnad olid sel ajal keskmisega võrreldes kuni kaheksa korda kõrgemad. Seega muutub Eesti peagi elektrit importivaks maaks, seda kõrge elektri hinna juures.

Elektridefitsiidi olukorras ellu jäämiseks jääb ainsaks võimaluseks Eesti oma tuumaelektrijaama ehitamine, millega me oleme lootusetult hiljaks jäänud. Tuumareaktori ehitust on takistanud kunstlikult loodud hirmud. Järgmisel aastal läheb käiku Leedu piiri ääres Vilniusest vaid 45 km kaugusel paikneva Valgevene Astravetsi tuumajaama esimene reaktor ja aastal 2020 teine, koguvõimsusega 2400 MW. Selle jaama 300kilomeetrine ohutsoon ulatub ka Eestisse. Kaliningradi peaks kerkima veelgi võimsam Baltiiski tuumajaam. Seega Eestit ümbritseb juba praegu tihe tuumajaamade võrk ja neist lähtuvad ohud on palju suuremad, kui seda võiks olla meie oma uusimal tehnoloogial baseeruval väikesel jaamal.