27 juuni 2018
Jaga lugu:

Pensionirahaga ei tohi mängida

BaltCapi partner Kristjan Kalda.
BaltCapi partner Kristjan Kalda.  Foto: EstVCA

Avalik arutelu Eesti pensionisüsteemi paremaks muutmise ümber on teretulnud, kuid otsuseid ei tohiks teha kiirustades ja populistlikult, kirjutab BaltCapi partner Kristjan Kalda.

Eesti pensionisüsteem on sundkogumissüsteem ja üks välja käidud mõtetest on olnud see, et pensioniraha kogumine tuleks muuta vabatahtlikuks. Paraku ei kogu suur osa inimesi pensioniraha vabatahtlikult ja õnnetuseks on ka kogu raha tarbimiseks ära kulutama kiiremad just need, kes vajavad pensionipõlveks kõige enam kindlustamist. Veelgi enam ? need, kes säästavad, hoiavad sageli raha kontol ega investeeri vahendeid aktiivselt. Seega on paraku riiklikul tasemel ainus viis reserve koguda siiski sundkogumissüsteem, ükskõik kui suured üksikisiku vabaduse pooldajad me ka ei oleks.

Pensionisüsteemi kaudselt enim mõjutav teema on tööealise elanikkonna pidev vähenemine lähiaastail, kombineerituna keskmise eluea pikenemise ja pensionäride arvu kasvuga. Poliitikute kartus probleemile silma vaadata on arusaadav, kuna Eesti rahva hulgas on sisserände vastased ideed väga populaarsed.

 

Sissreändele ei ole alternatiivi

Paraku on raske näha, et tekkimas oleks ühiskondlikku konsensust sundsünnitamise osas, seega jääb mõningane sisseränne ainsaks võimaluseks tagada kasvavale pensionäride hulgale inimväärne elu. Pensioniiga tuleb ilmselt taas millalgi tõsta, aga see pole kindlasti terviklik lahendus. Kuidas aga teha immigratsioonivastastele selgeks, et absoluutne vastasseis ilma aruteluta, kuidas sisserändepoliitikat suunata, viib Eesti vaesumiseni ja riigi nõrgenemiseni? Lisaks peaksid sisserändajad tahtma ka Eestisse elama jääda.

Taas on tõusetunud ka pensionifondide tasude piirmäärade teema. Ühelt poolt tundub tore maksta vähem teenustasu, samas ei pruugi odavteenus anda parimat tulemust. Erakapitali maailmas, kus riik fondijuhtide tasusid ei reguleeri, saavad just parima ja stabiilsema tootlusega fondid suurimaid tasusid. Need fondid on ühtlasi kõige populaarsemad investorite hulgas. Teisisõnu? tegeliku töö ja tulemuse eest ollakse valmis maksma kõrgemat tasu ja turg on täielikult isereguleeruv. Ma ei ole kindel, kas tasude kunstlik piiramine viib just parema tootluseni. Passiivsed strateegiad, nagu näiteks indeksifondid, on vähem kulukad, samas mitte kõik investorid ei usu passiivsetesse strateegiatesse. Näiteks erakapitali, taristusse, kinnisvarasse ja muudesse alternatiivsetesse varaklassidesse investeerimine on pensionifondi juhtide jaoks kallim.

Iga üksiku investeeringuga kaasneb vajadus analüütikute ja juristide järele, investeeringutesse sisenemine eeldab kokkuleppeid teiste investoritega ja investeeringu eluea jooksul peab neid jälgima ja tegema vaheotsuseid. Samas võivad alternatiivsete varaklasside reaaltootlused ületada indeksis olevate ettevõtete tootlusi, eriti turul, kus indeksifondidesse investeerimine on trendikas ja põhjustanud indeksis olevate ettevõtete hinna olulise kallinemise ja suhtelise reaaltootluse languse. Viimast näitab ilmekalt kasvõi see, et erakapital ehk professionaalsed investorid teevad suuri kasumeid firmade ühendamisega niikaua, kuni need jõuavad indeksisse, teenides tulu mitte ettevõtete kasumi kasvatamiselt, vaid indeksiarbitraažilt. Pensionifondidele peaks jätma ruumi ellu viia ka tööjõukulukamaid ja kallimaid strateegiaid ning siin usuks küll turu isereguleerimise võimesse.

Stabiilsus on oluline

Alternatiivsed varaklassid annavad tihti üle pika ajaperioodi stabiilsemaid tootlusi kui turul noteeritud aktsiad, kuna nende puhul sõltub vara hinnastamine reaaltootlusest enam kui turgude üles-alla kõikumisest. Näiteks võib tuua kasvõi pikaajalised taristuprojektid. Selliste investeeringute puhul tuleb aga tähele panna, et stabiilsusele vastukaaluks pole võimalik neist igal hetkel väljuda. Soovides jätta vähemlikviidsetele, kuid stabiilset tootlust andvatele investeeringutele võimalus, ei tohiks süsteemi muuta nii, et pensionifondi investeerinutel oleks liiga lihtne või odav taolistest fondidest väljuda. Lühiajalise rahaga on riskantne pikaajalisi positsioone võtta. Laiemalt on oluline pensionisüsteemi pikaajaline õiguskindlus ja stabiilsus, pensionifondi juhtide mandaadi pidev muutumine ei võimalda pikaajalisi investeeringuid.

Mõned aastad tagasi käis tõsine diskussioon, kas peaks Eesti pensionifonde kohustama investeerima Eestisse. Ega see mõte päris rumal olnudki, kuna Eestisse investeerimine loob meile töökohti, mis omakorda suurendavad kogutavat maksubaasi. Samas tundub mulle vabamajanduse pooldajana igasugune piirangute seadmine liigne, olgu selleks varaklass või geograafia.

Turg reguleerib end ise

Nagu aeg on näidanud, on Eesti pensionifondid täiesti valmis Eestisse investeerima, kuna siinsetel varadel on head reaaltootlused, mis on kohati isegi paremad kui arenenud suurriikides, kus suur vaba raha hulk on varade hinnad viinud astronoomilistesse kõrgustesse.

Eesti firmadest aga ei kuulu ükski indeksitesse ja pigem on siinsed varad eranditult vähelikviidsed, kaasa arvatud noteeritud firmad. Seega võimaldab arvestamine investeeringutega alternatiivsetesse, vähemlikviidsetesse varaklassidesse automaatselt teha investeeringuid ka Eesti varadesse. Headeks näideteks on sel aastal strateegilistele investoritele müüdud, eelmisel aastal Aasta ettevõtte tiitli pälvinud lennukihooldaja Magnetic MRO ja Eesti juhtiv taristuehitaja TREV-2 Grupp: mõlema firma ülesehitamisel on olnud edukalt kaasatud kohalikud pensionifondid.

Loodame siis avatud diskussioonile ja süsteemi muutjate kaalutletud, tarkadele otsustele. Hiljutine kobarmaksueelnõu on värvikas näide sellest, kuidas rapsimine teeb ühiskonnale pigem karuteene ja esimesena kannatavad alati kõige nõrgemad.

Autor: Kristjan Kalda

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt