5. juuli 2018
Jaga lugu:

Aeg loobuda põlevkivienergeetikast

Nii keskkonnamõju kui ka majanduslikku kasu arvestades on üha keerulisem põhjendada põlevkivil põhineva energeetika jätkuvat harrastamist Eestis, kuid need ei pruugi olla ainsad argumendid, mida arvestada, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Mihkel Annus.

Foto: Erakogu

Põlevkivi tööstuslikul kasutamisel Eestis on enam kui sajandipikkune ajalugu. Kuigi selle aja jooksul on kodumaist maavara kasutatud ka keemiatööstuses ja toodetud põlevkiviõli ja -gaasi, on vaieldamatult kõige rohkem ressurssi nõudnud põlevkivi jätkuv põletamine maailma suurimates põlevkivielektrijaamades Ida-Virumaal.

Möödunud põlevkivisajandi jooksul on aga maailm tundmatuseni muutunud – tänapäeval mõistame globaalseid protsesse paremini kui kunagi varem, oleme jõudnud teadusliku konsensuseni selles, kuivõrd inimtegevus planeedi kliimat mõjutab, oskame kulutõhusalt elektrienergiat toota ning varustuskindluse tagada, kasutades puhtaid ja taastuvaid allikaid nagu tuul ja päike jpm. On üsna selge, et fossiilkütused on tehnoloogia ning ühiskonna väärtuste arengule jalgu jäänud ning nii nagu kiviaeg ei lõppenud kivide otsa saamisega, on ka põlevkiviaja lõpp arengu loomulik osa.

Eeldatavasti on üsna levinud teadmine, et põlevkivi kaevandamine ja kasutamine põhjustab olulist survet keskkonnale ning mõjutab kohalike igapäevaelu. Põlevkivitööstus varjutab oma keskkonnamõju poolest paljud teised tegevusvaldkonnad – sektorist pärineb ülekaalukas osa Eestis tekkivatest ohtlikest jäätmetest ning heitveest, rääkimata kasvuhoonegaaside emissioonist. Põlevkivisektori terviseuuringu kohaselt on piirkonna elanike oodatav eluiga võrreldes tallinlaste või tartlastega märkimisväärselt lühem, mille üheks põhjuseks on tööstusest tingitud keskkonnareostus. Lisaks põhjustab kohalikele omajagu peavalu ka maa-alune kaevandustegevus.

Keskkond või majandus

Tihtipeale tuuakse keskkonnapõhises diskussioonis vastukaaluks majanduslikud argumendid ning vastupidi. Energeetikas toimuva roherevolutsiooni tuules kaotab taoline vastandamine põlevkivisektori tuleviku üle arutledes pigem aina enam pädevust, kuivõrd jätkusuutlikumad lahendused on muutunud olemasolevatest paiguti soodsamaks. Konsultatsioonifirma Lazardi viimatisest elektritootmise LCOE (ingl k levelized cost of energy) hinnangust selgub, et taastuvenergia ning eelkõige tuule- ja päikeseenergia lahenduste rajamine ning juhtimine on fossiilkütustel põhinevatest võimsustest praegu soodsam. Veelgi enam, mitmel pool on majanduslikult mõistlik juba ka olemasolevad traditsioonilistel kütustel põhinevad tootmisüksused nagu kivisöejaamad asendada uute puhtamate tootmisvõimsustega.

Arenenud tööstusriike koondava rahvusvahelise majandusorganisatsiooni OECD poolt möödunud aastal avaldatud raporti hinnangul on Eesti suurim majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalne proovikivi just põlevkivienergeetikast loobumine. Tuuakse eredalt esile ka Eesti majanduse süsinikuintensiivsus, mis on organisatsiooni kuuluvate riikide hulgas ülekaalukalt suurim ning ületab ühenduse riikide keskmist näitajat üle kahe korra. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paisatakse Eestis atmosfääri märkimisväärselt rohkem süsihappegaasi kui mujal arenenud tööstusriikides.

Muutuste tuules

Kodumaine põlevkivienergeetika pole tänaste ja homsete alternatiivide olemasolul enam möödapääsmatu. On küll arusaadav, et päikesekiirgus pole Eestis nii intensiivne kui väiksematel laiuskraadidel ning ka tuul võib olla puhanguline, kuid geograafilise eripära tõttu peitub siinmail vast suurim taastuvelektri potentsiaal lääneranniku madalas meres, kus tuuleolud on elektrienergia tootmiseks väga soodsad. Lisaks on päikesepaneelide järjepidev hinnalangus ning tehnoloogia areng teinud päikeseelektri tootmise ka meie tingimustes aina mõistlikumaks. Mainimata ei saa jätta ka säästlikult varutud biomassi kasutamist energeetikas, toodeti ju ligikaudu pool Eesti taastuvelektrist möödunud aastal just biomassil töötavates koostootmisjaamades.

Lähitulevik toob kohalikus elektrisüsteemis kaasa hulga muutusi, millest igaüks on omamoodi tähtis. Eesootava aastakümne jooksul lülitatakse järk-järgult ainuüksi amortiseerumise tõttu välja ligikaudu kaks kolmandikku põlevkiviplokkidest ning taastuvelektri osakaal kohalikus tootmisportfellis suureneb. Lisaks on Baltimaadel strateegiline eesmärk siinne elektrivõrk sünkroniseerida Kesk-Euroopa sagedusega ning nii end idanaabri elektrivõrgust lahti siduda. Mida vähem tarbija taolisi muutusi tajub, seda õnnestunumaks saab üleminekut pidada.

Tuleviku elektrisüsteemis on aga ka elemente, mis tarbijal märkamata ei jää, kuid pole süsteemi toimimise seisukohast vähem olulised. Mida suurem on taastuvelektri osakaal kogutootmises, seda suuremat tähtsust pälvivad erinevad energia salvestamise lahendused, tarbimise ja tootmise intelligentne juhtimine ning riikidevaheliste ülekandevõimsuste olemasolu, mis on ühtlasi stabiilse elektrivarustuse garantiid.

Strateegilise lähenemise vajadus

Ida-Virumaa tööhõive olukord ja majanduslik heaolu on seni suuresti sõltunud põlevkivitööstuse käekäigust. Samas on selge, et selline suhe ei ole tänapäeval sektori volatiilsuse ning pea olematu pikaajalise tulevikuperspektiivi tõttu jätkusuutlik. Seda asjaolu ilmestas eriti reljeefselt paari aasta tagune järsk toornafta maailmaturu hinna langus, mille tagajärjel ei olnud enam majanduslikult mõistlik seniste põlevkivi kaevandamismahtudega jätkata, mis omakorda tõi kaasa koondamislaine tööstusettevõtetes ning kohaliku sotsiaalse kriisilaine.

Tulenevalt riskide maandamise ning strateegilise lähenemise vajadusest põlevkivienergeetikast loobumisel edastati kevadel riigikogule 1079 eestlase ühispöördumine põlevkivienergeetikast väljumise strateegia koostamiseks. Just strateegiline ning kohalikul tasandil juhitud lähenemine maandaks riske, mida võib põhjustada ettearvamatu turuolukorra muutumine. On ju keeruline prognoosida süsinikdioksiidi hinna muutumist olukorras, kus see on viimase aastaga ligikaudu kolmekordistunud ning ette näha, millised tegurid ning mis suunas mõjutavad fossiilkütuste hinda maailmaturul lähiaastatel enim.

Ida-Virumaa geograafilise paiknemise, demograafilise koosluse ning kohaliku tööjõu üsna suure põlevkivisõltuvuse tõttu on teema Eesti jaoks erakordselt hell. Sõltuvalt vaatenurgast ei pruugi ka keskkondlikud või majanduslikud argumendid põlevkivienergeetikast loobumiseks olla prioriteetseimad. Helgema tuleviku nimel on väikesel ja nutikal Eestil põlevkivist loobudes vaid võita, sest tõelised Eesti rahva aarded peituvad ju milleski, mida ei pea maa seest välja kaevama.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt