Lobiasjad tuleb selgeks rääkida

Avaliku ja erasektori vaheline koostöö on positiivne ning vajalik, sest inimeste ja teadmiste liikumise kaudu võimaldame innovatsiooni ja saame täiendavaid perspektiive otsuste tegemiseks. On normaalne, kui avalik sektor kaasab erasektorist teenistujaid, ja on normaalne, kui teatud arvamusel olevad isikud koonduvad kokku ning teevad tööd selle nimel, et riigi valitsemisega seotud otsused liiguks nendele meelepärases suunas.

Kui neid protsesse ei toimuks, oleks Eesti ühiskonna mured veelgi suuremad. Küll aga tuleb sektoritevahelist inimeste ja informatsiooni liikumist kontrollida selliselt, et avalikku huvi ohustavad riskid ei realiseeruks. Kuigi piirangud riivavad isikute õigusi, on võimaliku huvide konflikti teadvustamine ja ennetamine oluline just avaliku sektori läbipaistvuse, usalduse ja erapooletuse säilimiseks.

Missugused ohud need on

Pöördukse efekt (ingl k revolving door) viitab isikute liikumisele avalikust sektorist erasektorisse ning vastupidi, ja selle oht on, et kasutatakse ebaõiglaselt ära ühest ametikohast tulenevaid privileege ja õigusi teise sektori kasuks. Näiteks erasektorist avalikku sektorisse asudes on risk, et hakatakse poliitika kujundamisel või regulatsioonide täitmisel ebaõiglaselt eelistama endise tööandja või valdkonna huvisid.

Avalikust sektorist erasektorisse liikuva ametniku puhul on oht, et juba ametiajal hakkab ametniku otsuseid mõjutama erasektorisse liikumise soov, ja ametikohustusi täidetakse viisil, millega kindlustatakse endale meelepärane koht konkreetses ettevõttes või näiteks ettevõtete katusorganisatsioonis. Kõige üldisem risk on endiste riigiteenistujate palkamine lobistina, et kasutada isiku varasemaid kontakte ja teadmisi ettevõtte või sektori huvides lobi tegemiseks.

Elulise näite võime tuua 90ndate Ameerika Ühendriikidest, kus GMO-tooteid arendavaid põllumajandusettevõtteid esindav jurist liikus valitsuse toidutööstust reguleerivasse organisatsiooni, kus ta kujundas põllumajanduse biotehnoloogiapoliitikat, ning hiljem naasis ta kõrgel positsioonil oma endise kliendi juurde. Tema arendatud poliitikast sai alguse GMO-toodete levik Ameerikas ja maailmas.  

Piirangute kasutamine

Pöördukse efekti ohte on võimalik piirangutega maandada. Inglismaal peavad endised kõrged ametnikud ja ministrid enne ettevõttese liikumist esitama selgitustaotluse komiteele, kes hindab muu hulgas seda, millisel määral on pakutud positsioon tänutäheks võimalike varasemate teenete eest. Tüüpiline piirang Inglismaal ja mitmes teises riigis on, et ametnikel on erasektoris lobistina keelatud töötada kuni kaks aastat pärast avalikust sektorist lahkumist. Piirangute eesmärk on takistada oma endise ametikoha tutvuste ja teadmiste ebaõiglane kasutamist. Piirangute juures peetakse isiku õigustest kõrgemaks avaliku sektori läbipaistvuse, usalduse ja erapooletuse säilimist, kuna avaliku võimu favoritism teatud valdkonna, inimeste grupi või ettevõtete osas mõjub halvasti terve riigi mainele.

Kuigi Eesti ametnikele laieneb üheaastane tegevuspiirang siduda ennast juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teiud vahetut või püsivat järelevalvet, ei ole see ammendav meede huvide konflikti ennetamiseks. Eestis tuleb veel täiendavalt hinnata, kas piirangutega on kaetud kõik vajalikud positsioonid, sh ministrid, ning kas piirangud on piisavalt laiad, et katta üldine lobitegevus (näiteks suhtekorraldus või õigusteenuseid osutava ettevõtte kaudu). Selleks tuleb läbi arutada, kuidas toimib järelevalve ja kuidas korraldada rikkumiste tagajärgedega tegelemise mehhanismid.

Lobi tuleb reguleerida

Lobimine ehk huvide esindamine on demokraatliku otsustusprotsessi osa, milles mõne valdkonna või huvi esindaja avaldab oma arvamust selle kohta, kuidas peaks tema valdkonda või huvi puudutavat avalikku otsust tegema. Otsustaja kohustus on seejärel teha oma otsus avalikku huvi silmas pidades ja selgelt põhjendades, kuidas ta selleni jõudis. See peaks käima kaasavalt ja läbipaistvalt, et oleks võimalik hinnata, kelle algatusel, huvides ja info alusel otsus tehti.

Oma tähtsusest hoolimata pole lobitöö Eesti õiguskorras defineeritud. Õigusloojad ei ole kohustatud ega tihtipeale võimelisedki selgitama seadusemuudatusi ega seda, miks mõned ettepanekud arvesse võetakse ja teised tagasi lükatakse. Eetikat reguleerivad mehhanismid on nõrgad, seda eelkõige puuduliku rakendamise ja järelevalve tõttu.

Puudulikud mehhanismid toovad omakorda kaasa ebaühtlasi ja segadust tekitavaid kaasamistavasid. Kui kaasatakse kiirustades, jääb huvigruppidelt saadud sisend pinnapealseks ning nii on kaasamine muutunud pelgalt formaalsuseks. Selliselt jääb mulje, et tegelik otsus on tehtud juba enne huvigruppide sisendi saamist. Ka huvigruppide enda usaldusväärsus on seotud nende eetilise käitumisega. Huvigrupid peavad nägema enda rolli Eesti lobimaastiku korrastamisel ning eneseregulatsiooni mehhanismide rakendamise kaudu eelkõige vastutama enda käitumise eest.

Meie kõik mõistame, et liikluse sujumiseks on reeglid vajalikud; seesama printsiip kehtib ka informatsiooni ja mõjuvõimu liikumise kohta. Avaliku sektori huvide konflikti olukordade reguleerimise eesmärk on tagada ühiskonna jätkusuutlik toimimine ning võimaldada ühiskonna eri gruppide sidumine selliselt, et saaksime näpuga näitamise asemel keskenduda olulistele ja sisulistele arvamustele. On paratamatu, et seadusloomes räägivad kaasa huvigrupid, kelle vahel on ressursid erinevalt jaotunud. Reeglite eesmärk on teha liiklus võrdsemaks ja kindlustada, et meie ühiskond on olemas kõikide, mitte ainult kiirete ja vihaste jaoks.

Korruptsioonivaba Eesti soovitus on, et valitsus võtaks justiitsministeeriumi eestvedamisel eelkõige lobimise reguleerimise oma päevakorda. Soovitame koostada konkreetse plaani, kuidas kaasata lobitöö reguleerimise arutellu vajalikud sihtgrupid, sh erasektor. Kaasamise käigus tutvustatakse varjatud lobi riske, teadvustatakse oma rolli probleemi taastootmises ja parima rahvusvahelise praktika järgi kujundatakse Eestile sobivad probleemi lahendamise meetmed.

Selle tulemusena peab sündima selge, arusaadav ja efektiivne regulatsioon nii avaliku sektori töötajatele kui ka eneseregulatsioonimehhanismid lobitöö tegijaile. Läbipaistvuse tagamiseks tuleb ühtlustada ja kohustuslikuks muuta kaasamistavad ning seadusloome protsessi jälgitavust tuleb parandada. Kõigepealt tuleb alustada lobitöö defineerimisest nii, et see hõlmaks seda tervet demokraatlikku protsessi; kuni puudub ühtne arusaam ja lobimise definitsioon, on ebaeetilise lobi risk väga suur.